Ühistranspordimatka idee kerkis esile ootamatust tõdemusest, et praeguste linnalaste jaoks võib rongi või trammiga sõitmine pakkuda samavõrd suurt elamust kui 19. sajandil talus kasvanud maalapsele.

Nii juhtuski, et kaks isa ja viis last (vanuses 7–14) jätsid selle aasta juulikuus emad koju ja läksid mitmepäevasele ringreisile. Koju jäid ka autod. Kõik läks sujuvalt ja sõbralikult ning rahule jäid nii isad ja lapsed kui ka otse loomulikult ja esmajoones emad. Toome selle loo ja piltidega teieni oma kulgemise koloriidi ja meeleolu.

Ühistranspordiga liiklemisel on palju võlusid (need on kokku võetud postituse lõpus), aga mõistagi ei ole võimalik sel juhul külastada lühikese ajaga sama palju huviväärsusi kui autoga.

Ajas ja ruumis liikumise ring sai koostatud nii, et teha võimalikult suur tiir ümber Mandri-Eesti, arvestades ühistranspordi marsruute ja graafikuid. Igasse päeva plaanisime jätta tund-paar kauni mereranna jaoks (sellest tuli siiski loobuda, sest meil õnnestus tabada selle kauni suve kõige vihmasem nädal). Ööbimiseks kasutasime võimalusel sõprade ja sugulaste kodu, ühendades sel moel mõnusa kulgemise ja suhete uuendamise nendega.

Transpordivahendi leidmiseks piisas otsingutest lehtedel peatus.ee ja elron.ee, sekka veidi guugeldamist. Tuleb tunnistada, et ühistranspordikorraldus on meil küllalt tasemel: liini lõpp-punktis sai kooskõlastatud ajagraafiku tõttu ümber istuda järgmisele maakonnaliinile, bussilt rongile ja vastupidi. Indreku pere alustas retke päev varem kodusest Pärnust (maakonnaliin Pärnu bussijaamast Lihulasse) ja ööbimisega täditütre pere juures ajaloolises Lihula linnas. Antti pere aga alustas Tartust ja suundus Tallinna kaudu Haapsallu (rong Tartu–Tallinn, buss Tallinn–Haapsalu). Rõõmus kohtumine Haapsalu vanalinna pitsarestoranis ja reis võis alata!

Esimeseks ühiseks transpordivahendiks sai Haapsalu veetakso – suvehooajal saab sellisega nimelt Haapsalu lahte ületada, liikudes Suur-Holmi sadamast Österbysse.

Loomulikult polnud me valmistunud võimsaks vihmavalinguks, mis meid lahel tabas. Taksokapteni imestusel ei olnud piire, kui ta kuulis, et plaanime sadamast 2 km kaugusel olevas peatuses liinibussi peale minna. Bussile, mis oli alustanud teekonda Haapsalust ja oleks meid tasuta, märksa mugavamalt ja kuivemana eesmärgile lähemale viinud. Kui olime talle lühidalt matka alusideed tutvustanud, leidis kapten selle siiski ootamatult hea olevat. Eks meie reis ja selle eesmärgid tundusid ning tunduvad siiani paljudele arusaamatud, kuniks nad pole ise proovinud.

Saime läbimärjaks, aga enne bussile kiirustamist või lõpuks lausa jooksmist jõudsime Österby sadamakohvikus nautida veel suupärast soojendust vastavalt eale.

Österbyst viis kohalik tasuta buss meid edasi Aulepa peatusse. Sealt liikusime omal jõul 8 km kaugusele mereäärsesse Riguldisse, kus ootasid söök, saun ja säng.

Hommik algas plaani muutmisega. Kuumadele suvenädalatele vahelduseks oli maailm vesine ja jahe, nagu öeldud, nii et matsime maha oma algse idee sõita bussiga Riguldist Dirhamisse, veeta päev Dirhami ja Nõva vahelistel liivarandadel ning liikuda siis bussiga Nõvast Keilasse ja rongiga Keilast Tallinna.

Aga Eesti ühistransport toetab ka siis, kui plaan muutub. Kuivõrd öömaja Tallinnas oli varasemalt kokku lepitud, otsustasime teel sinna külastada Paldiskit – linnas on ikka halva ilmaga varjulisem ja lõbusam kui rannas. Niisiis sõitsime tagasi Haapsalu–Tallinna maanteele, kus astusime Rannaküla peatuses Haapsalu–Tallinna bussile, et väljuda raudteelõpp-peatusena kuulsaks saanud Riisiperes (täna on lõpp-peatuseks Turba). Iga lõpp on millegi algus – meie jaoks algas rongipäev.

Pärast lõunaeinet legendaarses Mati pubis astusime kaunis Riisipere raudteejaamas Keilasse viivale rongile. Keilas Paldiski rongi oodates oli aega süüa jäätist ja uudistada raudteejaama ümbrust. Vaatamisväärne on mõistagi juba kahekorruseline puidust jaamahoone ise, lisaks pakkus avastamislusti terve jaamalähedane ala. Näiteks omapärase tänavakunstilaadse kaunistusega elumaja ning roosiõieline keskpark, iseäranis aga selle ääres paiknev Eesti alajaamaarhitektuuri tippteos aadressil Haapsalu mnt 2a. Kahjuks ei õnnestunud välja selgitada selle tööstusloomingu sünnilugu ega arhitekti.

Paldiski võttis meid vastu kuiva, isegi päikselise ilmaga. Pärast pitsilise jaamahoone imetlemist jalutasime keskväljakule, et täiendada toiduvarusid, turnida uue mänguväljaku atraktsioonidel ja teha edasisi plaane.

Paldiski omapäraks on küllaltki suurele territooriumile vaatamata ühistranspordi ja taksoteenuse puudumine. Isikliku liiklusvahendita seiklev väiksemate lastega seltskond satub siin raskustesse, kui on soov külastada selliseid vaatamisväärsusi nagu Peetri kindluse rajatised ja iseäranis Pakri tuletorn. Lähim sõidujagamisteenust pakkuv juht oleks oma sõitu meie pärast alustanud Tallinnast, see aga tundus Paldiski-sisese sõidu puhul olevat liialt suur jalajälg. Appi tuleb aga alati suhtlemisjulgus ja teadmine, et inimesed on üldjuhul head ja abivalmid. Ka seitsmeliikmelise rändurikamba jaoks leidus väikebussiomanik, kes oli valmis pärast poeparklas peetud põgusat läbirääkimist oma abikaasa autost välja saatma, et külalised tuletorni juurde sõidutada.

Nii jõudsime Pakri tulemasti juurde, mis tervitab rõõmsalt keelemängulise sildiga „Tere tulemast!”.

Väikese piletiraha eest saab ronida tuletorni tippu, kust avaneb kotkavaade merele, ümbritsevale maastikule ja ehitusjärgus LNG-terminalile. Kuivõrd ilma autota reisides ei ole tavaliselt üldse kiire, on mõnus vaateid imetleda, piletimüüjaga juttu ajada ning nautida ülisügavast puurkaevust pärit (kõrge pangapealne!) ürgse põhjavee karget maitset. Vett oli vaja ka teekonnale kaasa võtta, sest ees ootas 5 km jalgsimatk tagasi raudteejaama. Kuid see pole probleem, kui tee kulgeb mööda kaunist pankrannikut ja saab teha puhkuse-pikniku mere ääres rannakivide vahel.

Õhtuks viis rong meid Tallinna. Sellest asumist ei hakka siinkohal pikemalt pajatama – jätame avastamisrõõmu lugejaile, kes pole sinna veel sattunud. Meie eesmärk polnud ka Tallinna tudeerimine. Olulisematest maamärkidest piirdusime Proto avastustehase ning Balti jaama Burger Kingi külastamisega. Muidugi lisasime oma transpordiliikide nimekirja trammi – enamik seltskonnast sõitis sellega esmakordselt.

Seejärel jätkus teekond pealinnast ida suunas. Võsu rannakuurorti on Balti jaamast võimalik mugavalt sõita suveks avatud bussiliiniga. Võsu tervitas meid vihmase ilma, metsmaasikate ja mustikatega ning kontrastiks Tallinna melule ka kõrvu paitava metsavaikusega. Mets mõjus lastele nii kutsuvalt, et nad korjasid hommikupudru kõrvale omal algatusel suure kausitäie magusaid metsamarju. Mõistagi ei takistanud vihmane ilm kedagi siin ka rannamõnusid nautimast. Kas see oleks mõeldav, kui saabuda autoga?

Lisaks looduse pakutavatele võludele on minevikuhõngulises Võsu suvilarajoonis jalutades huvitav võrrelda eri kümnendite arhitektuurilahendusi ning mõistatada, kas tegu on asutusele eraldatud kompleksi või individuaalsuvilaga. Ent lahendusest sõltumata pakuvad nad kõik meeldivat puhkevõimalust väsinud rändurile, eriti kui saabujaid tervitab selline vaatepilt…

Viimane reisipäev viis meid mererannikult Peipsi veerde ja sisaldas rohkelt bussietappe, alustuseks Võsu–Rakvere ja Rakvere–Kallaste. Hüvasti, Võsu ja sinu kosmopoliitsed asukad!

Kallaste omapära jääb autoreisijail tihti nägemata-märkamata, sest milleks peatuda Peipsi ääres suikuvas väikelinnas, kui paremad rannad ja kuulsamad vaatamisväärsused on paarikümneminutilise sõidu kaugusel. Nagu Võsulgi kohtub Kallastel nõukogudeaegne pärand moodsa elunormi ja ehituskunstiga tihti vägagi kontrastsel viisil ning uudishimulik pilk leiab põnevat igal tänaval. Ja loomulikult naudib iga reisija suplust Peipsi helesinises laguunis.

Kallaste keskväljakul on koguni õnnestunud ühendada tennise- ja lauluväljak – säästva arendustegevuse musternäidis!

Meie viimaseks ühistranspordietapiks oli lühike bussiots Kallastelt Alatskivisse. Alatskivi mõisakompleks on tuntud paik, nii et me ei hakka seda väärilist reisisihtkohta praegu pikemalt käsitlema. Mõnevõrra vähem on tuntud paisjärve ümber kulgev maaliline matkarada ning järve vastasküljel paiknev Kalevipoja säng, mis on ühtlasi igati sobilik jalgsietapp ringreisi lõpetuseks. Lõpusuppi nautisime juba tuttavate juures Peatskivil, kust kumbki pere suundus lõpuks oma kodu poole.

Miks eelistada reisimisel (iseäranis lastega) ühistransporti? 

• Autojuhtimise asemel saab täiskasvanu rohkem puhata, lastega tegelda ja olla nendega samal lainel.
• Nii on rohkem aega omavahel suhelda.
• Reis on ühine pingutus ja kogemus: koos jookseme bussile, koos kõnnime kilomeetreid läbi vihmasaju, koos mängime seltskondlikke mänge möödavuhiseva maastiku taustal, koos rõõmustame bussile jõudmise, õhtuse sooja söögi ja sauna üle.
• See sunnib tegema huvitavaid marsruudivalikuid – nii satud paikadesse, kuhu muidu ei teaks minnagi.
• Rohkem on aega ümbrust vaadelda ja mõtestada, näidata lastele huvitavat ka vähem märgatavates asjades, olendites ja olukordades.
• Seljakottidega isade-laste seltskond pälvib tihtilugu heatahtlikumat ja mõistvamat vastuvõttu kui keskmine autost väljuv kiirturist.

Meie ühistranspordiretke parim kokkuvõte oli aga sõnastatud viimase poekülastuse käigus ostetud jäätise pulgale:

Retk fotokaamera silma läbi: