Läti on meie hea lõunanaaber ja sinna on alati vahva reisida. Ning mis eriti tore – selleks ei pea eriti ettevalmistusi tegema. Lätis on kõik justkui tuttav ja samas on paljud asjad teistmoodi. Regio tootmisjuht Merle Annov jagab siin ideid ja soovitusi oma eelmise aasta reisi põhjal, mille ta tegi kohe pärast Regio Läti reisijuhi valmimist. Läti reisijuht juhatab üllatavate kohtadeni…

Tavaliselt olen Läti reisi alustanud Tartust ja jõudnud naabrite juurde Valga-Valka kaudu. Sel korral aga oli lähtekohaks Tallinn ja nii ületasime Läti piiri Heinastes (Ainaži). Kohe sai ette võetud ka esimene vaatamisväärsus – Ainaži põhjamuul, mis kannab Läti reisijuhiski uhkelt numbrit 1. Ja siit tuleb ka esimene soovitus: kui on tahtmine kõndida täitsa muuli tippu, siis pange jalga midagi toekamat kui suvised plätud, sest viimane merre ulatuv osa muulist ei ole enam eriti heas korras. Muuli kõrval Läti poolel on suur liivarand, kus tekib kohe kiusatus ujuma minna, nii et võtke targu ujumisriided autost kaasa.

Järgmiseks sihiks olid Veczemju liivakivikaljud. Eesti poolt tulles on õige läheneda neile nii, et sõidate Riia poole edasi ja keerate mõne aja pärast Oltūži bussipeatuse juurest paremale mere äärde. Google Maps juhatab küll piki mererannikut kulgevale teele, aga ärge seda valige – sel teel on keelumärk ees, lisaks kiri sadadesse eurodesse ulatuva trahvi kohta, kui selle ilma loata läbid. Liivakivikaljude juures on hiidsuur kämping, mis on lätlaste seas väga populaarne. Parkimise eest peab siin mõned eurod loovutama, aga mis siis ikka, vähemalt on olukord kontolli all, nii et autod ei ole pargitud risti-rästi metsa alla. Rannik on siin aga äge – midagi sellist Eestis ei ole. Klõpsisin muidugi ka hea hulga fotosid. Lõpetuseks käisime veel ujumas ja edasi jätkus sõit Sigulda poole, kus meid ootas esimene öömaja.

Vana hea Sigulda pakub mulle alati äratundmisrõõmu, olen siin lapseeast alates väga palju käinud. Seekord peatusime hea hinna ja kvaliteediga Spa Hotel Ezeris, kus hommikusööki saab nautida suurel terrassil uhket tagaaeda imetledes. Ehkki söök oli väga rikkalik, ei saanud me kuidagi jätta külastamata kohe linna keskel asuvat pagari- ja kondiitritöökoda Eklersit. Ilma nende kohvi-saiakeste-koogikesteta ei ole mul möödunud ükski viimase aja Sigulda külastustest. Ja edasi läksime Sigulda matkaradu ja nõlvu vallutama.

Seal on sedavõrd rohkelt vaatamist-tegemist, et paljud Paradiisi mäe (Paradīzes kalns) ümbruses olevatele matkaradadele ei jõuagi (autoparkla koordinaadid 57.170488, 24.861891). Aga tasuks jõuda. Ehkki rada on keskmisest raskem, kulgedes kord järsust nõlvast alla ja siis jälle üles, on see väga hästi tähistatud ning treppide-käsipuudega varustatud. Kuumal suvepäeval on siin metsa vahel ka hea jahe. Paradiisi mäele jõudes avaneb vaevatasuks suursugune vaade Koiva (Gauja) jõe metsasele orule ja Turaida lossile. Ja väsinud matkaja saab kogu seda ilu lausa kiigelt nautida.

Gutmani koobast (mis on Baltimaade suurim) ja Turaida lossi tasub samuti külastada. Nagu seal kombeks, täitsime meiegi oma veepudelid koopast voolava, väidetavalt ravitoimelise allikaveega ja imetlesime Turaida tornist vaadet Koiva ürgorule. No on alles metsane!

Teiseks ujumispeatuseks sai Koiva jõe rand Siguldas kohe Tarzani pargi kõrval (autoparkla koordinaadid 57.159042, 24.837945). Ujujatele mõeldud ala on siin ilusti poidega märgistatud, kuid peab mainima, et veevool on kiirem kui spaa vastuvoolubasseinis. Väga kõvasti pingutades oli siiski võimalik vastuvoolu ujudes teatud edasiliikumist märgata.

Teise ja kolmanda öö majutuskohaks valisime Võnnust (Cēsis) veidi edelasse jääva Kārļamuiža hotelli. See on hubane maahotell, mis jääb suurtest teedest eemale ja kuhu viivad ainult kruusateed.

Kolmanda reisipäeva esimese poole veetsime Võnnus. Kõigepealt ostsime muidugi kohe jäätist – Lätis tuleb ju ikka saldejumps’i süüa – ja sõime need Püha Jaani kiriku paksudele müüridele nõjatudes ära, sest jäätisega ju kirikusse ei minda. Eestlased võiksid kindlasti üle vaadata ka linna keskel asuva Saaremaa dolomiidist tehtud Vabadussõja ausamba, kus sama tekst nii läti kui ka eesti keeles – „Mõõgast tõusis päike! 1919–1920 langenud kangelastele“. Võnnu lossi taga on vabaõhulava, kuhu viib uhke kujudega kaunistatud trepp, nii et on tunne, nagu oleksid Itaaliasse sattunud.

Läti reisijuhis on Ilze Salnaja-Värv kirjutanud pika ja väga hea artikli kohalikust söögist, tõdedes muu hulgas, et Eestisse kolinud lätlane hakkab kõige enam igatsema kodumaa saiakesi. Ta kirjutab: „Isegi suurtes kauplusekettides, Rimis, Topis ja mujal, saiakesi ei sulatata, vaid küpsetatakse kohapeal, nii et igas poes on nende maitse veidi erinev.“ Võnnus on üks selline Top kohe linna keskel (Raunas iela 13A). Ostsimegi sealt kaasa Läti tuntud pekipirukaid (speķa pīrādziņi) ja sõitsime kolmanda päeva ujumiskohta, linnast põhja pool asuva Ninierise (Niniera) järve äärde.

Karastav keskpäevane suplus tehtud, kiirustasime Līgatne punkrisse ekskursioonile. Tegemist on 9 meetri sügavusele sanatooriumihoone alla rajatud Läti kommunistliku eliidi tuumasõjavarjendiga, mida saab külastada ainult aja broneerimisel. Vanematele inimestele on nostalgialaks igal juhul garanteeritud. Lisaks punkrile on autentselt säilitatud ka sanatooriumihoone ise.

Pärast pooltteist tundi maa all on väga kosutav minna Līgatne loodusradadele (Līgatne dabas taka). Siin elavaid metsloomi saab vaadelda looduslähedastes tingimustes… meile avanes näiteks vaatepilt, kus kolm põtra ujusid väikeses järvesopis, et end jahutada. Pika päeva õhtuks maandusime keha kinnitama käsitööburgerite restorani Burgers 66 Riia-Pihkva maantee ääres.  

Neljas päev algas nii nagu tõelistele automatkajatele kohane – kapotihommikusöögiga Võnnu äärelinnas asuva Topi kaupluse parklas. Oleksime muidugi võinud ka hotellis süüa, aga Lätimaa värsked saiakesed tundusid selleks viimaseks kohalikuks hommikusöögiks palju ahvatlevamad. Poe ees olevast kohviautomaadist sai euro eest kohvi, poest mõnekümne sendi eest värske kohvikoor peale ning magustoiduks muidugi Kārumsi kohuke. Mis sa veel oskad tahta!

Edasi jätkus meie tee Ungurmuiža mõisa, mis on Läti ainus barokkstiilis puumõis ja tähelepanuväärne oma 18. sajandist pärit unikaalsete seinamaalingute poolest. Mõisa kõrval vanas koolimajas tegutseb ka restoran ja külalistemaja, mis oli väga kutsuv ja mille jätsime meelde.  

Pärast jalutamist mõisas ja aias võtsime suuna tagasi Eesti poole. Vaatasime üle Läti Henriku kodukirikuks olnud Rubene kiriku, mis on imeilusasti korda tehtud ja kus on ka eestikeelsed infotahvlid, ning lõunatasime restoranis Mazais Ansis. Kõigile, kes Tartu poolt Lätti sõidavad, on see söögikoht ilmselt vägagi tuttav – see asub Rubenes, kohe paremal pool tee ääres. Soovitan seda kindlasti külastada – ka üks juustukattega karbonaad tuleb ikka Lätis ära süüa!

Viimaseks vaatamisväärsuseks meie Läti reisil jäi Sõelkalju ehk Sietiņiezis, mis on Läti devoni perioodi suurim valge liivakivipaljand. Kalju kõrgus Koiva paremal kaldal ulatub 15 meetrini. Kuna paljand soojeneb päikese käes ja hoiab soojust, on metsmesilased endale selle kodukohaks valinud ja loonud seal unikaalse kaljumustri ehk sõela.

Veel enne Eestisse jõudmist käsime Vitrupe küla juures meres ujumas ning Salatsist (Salacgrīva) ostsime kodustele kaasa ühe Laima vahvlitordi.

Siit leiad videomeenutuse juulist 2021, kui käisime Rubenes Läti reisijuhti esitlemas ja Ümera lahingupaika otsimas https://www.youtube.com/watch?v=bhFq5-ThEsI&t=1s