Eesti maastike teadusliku liigestusega on tänaseks tegeletud juba saja aasta vältel. Esimese ja põhjapaneva rajoneeringu tegi Tartu Ülikooli soomlasest geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö. 1922. aastal ajakirja Loodus kolmes järjestikuses numbris ilmunud Granö artikkel „Eesti maastikulised üksused“ osutus teedrajavaks nii Eesti maastike liigestuse kui ka uute piirkonnanimede ja terminite osas. See artiklisari on nüüdseks koondatud raamatusse, mis pakub avastusrõõmu kõigile Eesti ja Eesti maastike huvilistele.

Huvitava sissevaate Johannes Gabriel Granö tegevusse eestikeelse geograafia rajamisel pakub Taavi Pae ja Hannes Palangu järelsõna raamatule.

Johannes Gabriel Granö ja Eesti maastikud

Eestikeelne Tartu Ülikool avati pärast pingelisi ettevalmistustöid 1. detsembril 1919, veel enne Vabadussõja lõppu. Esialgu olid ülikoolil olemas vaid tsaaririigilt päritud hooned, aga ei olnud ei üliõpilasi ega õppejõude. Et üliõpilased tulevad, oli aimatav, aga kust leida õppejõude? Ülikooli kuraator Peeter Põllu juhtimisel vaadati eelkõige Soome poole, kust õnnestuski leida eestikeelse ülikooli algusaastateks mitmeid õppejõude. Nende hulgas oli ka geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö.

Granö sündis Soomes. Tema haridustee oli seotud Helsingi Ülikooliga. Luteri kiriku pastorist isa oli hingekarjaseks Siberi soomlastele (1885–91 ja 1902–13) ja nii veetis noor Granö kõik oma suved Omskis, külastades sealseid soome, eesti ja läti asundusi. Isaga kaasas käimisest kasvas välja teaduslik huvi maastike ja geograafia vastu ning vahemikus 1906–16 korraldas Granö kokku seitse ekspeditsiooni Põhja-Mongooliasse ja Altaisse. 1910. aastal kaitses ta Helsingis doktoritöö Loode-Mongoolia glatsiaalmorfoloogiast. Revolutsiooni eel naasis ta Helsingisse ja tänapäeva kõnepruugis väljendudes ootas uusi väljakutseid. Tartu Ülikooli kutse osutuski selliseks.

Granö käis esimest korda uut töökohta vaatamas 25. augustil 1919. Alaliselt kolis ta Tartusse 15. oktoobril, mil asus elama Lepiku tänavale. Esimeseks töökohaks sai peahoone kõrvalhoone. 1920. aasta sügisel koliti geograafia kabinet praegusesse asukohta Vanemuise (toona Aia) tänav 46, kus seati sisse nii raamatukogu kui ka kaartide joonestussaal. Sealsesse asupaika on geograafid jäänud tänaseni, olles üks järjepidevamalt ühes koha peal tegutsenud üksusi ülikoolis.

J. G. Granö ja eestikeelne geograafia

Granö rolli Eesti geograafias on raske alahinnata ja toonast ülikooli juhtkonda tuleb seesuguse valiku pärast vaid kiita. Ta käivitas Tartus nii eestikeelse geograafiaõppe kui ka kodu-uurimise. Viimase väljapaistvamaks saavutuseks on 1920. ja 1930. aastatel ilmunud maakondlikud koguteosed. Granö kandis ka geograafia õpetamise põhiraskust. Ta luges kõiki erialaaineid ja juhendas praktikume, kuni ta õpilased hiljem need tööd tasapisi üle võtsid. Tema õpilastest, kellest tuntuimad on Edgar Kant ja August Tammekann, said Granö töö jätkajad ja tema alustatu edasiviijad.

Emakeelse ülikooli üks suuremaid väljakutseid oli omakeelse terminoloogia kujundamine. Granöle oli kohe alguses selge, et õppetöö peab Tartus toimuma eesti keeles – keeles, mida ta siis veel ei vallanud, kuigi oli sellega Siberi päevil kokku puutunud. „Kas pean mina Eesti keele ära õppima või peab Eesti noorsugu minu keele ära õppima? Vastus selge: Ma pean ennast selles suhtes ohverdama, et minu tööst oleks võimalikult suur kasu,“ on ta ise märkmetesse kirjutanud.

Geograafia kabineti juurde rajati oskussõnade komisjon, mille loodud terminoloogia läks kasutusele nii teadustekstides kui ka kooliõpikutes. Nii näiteks on Granö looming sõna puisniit ja seesama maastikulise liigestuse artikkel ilmselt esimene koht, kus seda terminit kasutatakse. Samamoodi on Granö töölaualt pärit paljude maastikuüksuste nimed, mida ta oma liigestuses kasutas. Käibele tuli või uue tähenduse sai mitu tänapäeva eestlasele nii tuttavat kohanime: Alutaguse, Haanjamaa, Lahemaa, Palumaa, Vooremaa, Soomaa. Samas pakkus Granö välja ka hulga nimesid, mis laiemasse käibesse ei läinud, nt Rotala (Lääne-Eesti madalik), Suurkülamaa (praegune Pandivere), Vahemaa (Kõrvemaa), Hagerimaa (Harju lavamaa lõunaosa), Lauramaa (piirkond Setumaal väljaspool tänaseid Eesti piire) ja Jõetaguse (piirkond Endla soostikust Alam-Pedjale).

Eesti maastikud ja nende liigestamine

Maastike liigestamine on olnud läbi aegade üks geograafide lemmikteemasid. Granö aegadel oli see loomulik, sest seda nõudis valitsev paradigma: maastike põhjalikule kirjeldamisele pidi järgnema sarnaste (loodus)geograafiliste elementidega alade koondamine suuremate maastikuüksuste alla. Seda oli vaja ümbritsevast maailmast paremini aru saamiseks. Ka Granö väidab siinses artiklis, et „… säärast liigestust vajavad kõik need teadused, mis uurivad maapinda ja elusat loodust.“

Võibolla veelgi enam nõudis maastike täpset kirjeldust ja liigestust vastloodud vabariik. Riiklik-rahvuslik identiteet oli toona – 1920. aastate alguses – alles tekkimisel. Kodumaa kirjeldamine nii terviku kui ka selle osade kaudu ning neile osadele nimepanek aitas identiteediloomele kõvasti kaasa.

Granö koostatud ja siin raamatus taasavaldatud maastikuline liigestus on mitmes mõttes reeper Eesti geograafia ajaloos. Kindlasti ei olnud see esimene selline katse. Esimeseks orograafiliste suurvormide liigestuse katseks võib pidada 1852. aasta Karl Rathlefi tööd, kus ta Friedrich Georg Wilhelm Struve andmetele tuginedes määratles nii tekstiliselt kui ka kartograafiliselt mitmed meile tänaseni tuntud reljeefi suurvormid, mis kattuvad paljuski tänaste maastikurajoonidega. Ka kooliõpikutes kajastus maastikuline jaotus juba enne Granöt.

Granö viis aga liigestamise sootuks uuele teaduslikule tasemele. Erinevalt eelmistest ja paljudest järgnevatestki oli sel selge metoodiline alus. Granö otsis verstase kaardi pealt eri aspektide poolest sarnaseid piirkondi, võttes aluseks näiteks pinnavormid, suvised veed, taimestiku või inimasustuse vormid. Olles määratlenud iga aspekti poolest sarnased piirkonnad, paigutas ta need kaardil üksteisega kohakuti – tänapäeva mõttes on see lihtne geoinformaatiline võte – ja arvas, et kus rohkem piire kokku langeb, on maastikuüksuste vaheline piir tugevam. Looduses ei ole need piirid aga lineaarsed, vaid hajusad (kahe erandiga, üheks on Põhja-Eesti paekallas, teiseks maa ja mere piir) ja jälgitavat lahkmejoont pahatihti ei tekigi. Seetõttu soovitas Granö keskenduda maastikuüksuste tuumaladele, mitte piirialadele. Muide, kõige tugevamate piiridega maastikuüksus oli Granö arvates Vooremaa.

Hiljem on palju geograafe oma maastikulise liigestuse koostamisel samamoodi kätt proovinud. Nõukogude ajal kõige laialdasemalt kasutusel olnud Endel Varepi liigestus on tehtud pea ilma igasuguse metoodilise aluseta, aga selle laia leviku tagas avaldamine Eesti Nõukogude Entsüklopeedias. Tänapäeval on kõige laiemalt kasutuses Ivar Aroldi kokku pandud liigestus. Arold eristas 1990. aastate lõpus koostatud digitaalkaardil (1 : 100 000) rohkem kui 19 000 geokompleksi, mis ta liigitas üheksateistkümnesse tüüpi. Kokku on Aroldi järgi Eestis 25 maastikurajooni ja nende piires omakorda 121 allrajooni ehk paikkonda.

Olgu siinkohal toodud loend Eesti ala kohta koostatud maastikulistest liigestustest: Mihkel Kampmann (1917), Jaan Rumma (1920), A. Matkur (1921), Johannes Jürgens ja Karl Tasak (1922), Johannes Gabriel Granö (1922), August Tammekann (1933), Endel Varep (1959), Kallio Kildema (1968), Arvo Järvet (1998), Mikk Sarv (1998) ja Ivar Arold (2005). Ehk tasuks Granö eeskuju järgides asetada kõik need liigestused geoinformaatilist arsenali kasutades üksteise peale – siis alles selguksid Eesti ilmekaimad maastikupiirid ja tuumalad.

Puhas maateadus

Pärast Tartust lahkumist töötas Granö mõned aastad Helsingi Ülikoolis ja seejärel pikemalt Turus, kus ta oli aastail 1932–34 ka rektor. Alates II maailmasõja lõpust kuni surmani töötas ta aga uuesti Helsingis, alguses professori, hiljem ülikooli kantslerina. Eestisse ta rohkem ei jõudnudki.

Juba Tartu-aegadel võttis Granö oma Altai-ekspeditsioonid kokku tavalugejale mõeldud kaheosalises raamatus Altai (1919 ja 1921). Altaid on Granö ise nimetanud oma raskeimaks raamatuks: ta pidi seal küll tuginema faktidele, aga olema seejuures kirjanik. Samuti oli Altai-raamat pöördepunktiks Granö karjääris: suuremad välitööd olid tehtud, edasi tuli tegelda maastike teooriaga. Eesti maastikud oli sellel rajal esimene samm, millele järgnes Granö põhiteos: 1929. aastal saksa ja aasta hiljem soome keeles ilmunud Puhas Maateadus (Reine Geografie, Puhdas Maantiede). Selles teoses näidatakse kätte need jooned, mida mööda Granö arvates pidanuks Eesti maastiku -uurimine toimuma: ümbritseva keskkonna tajumine koos maapinnaüksuste teadusliku kirjeldamise ja tõlgendamisega, sest maastik moodustub keskkonna taju ja kogemuse üleselt. Inglise keelde tõlgiti see raamat 1997. aastal (Pure Geography), näidates, et mitmed Granö ideed polnud ligi 70 aastaga vananenud. Aga see on juba järgmine lugu.