Regio müügijuht Marko veetis nädalase puhkuse Portugalis ja jagab suvisel puhkuste ajal teistelegi oma reisimuljeid

Sesimbra – Figueiro Dos Vinhos – Lissabon – London

Jõuan lennuki pardale üleni higisena. Keeran ventilatsiooni maksimumile ja hakkan tasapisi uurima, millised laadijad, kõrvaklapid ja muud vidinad reisile kaasa said. Siis kõlab „boarding completed”, lennuk ruleerib hoovõturajale ja pardateenindajad hakkavad ohutusmeetmeid tutvustama. Pandeemiapiirangute tõttu pea aasta reisimisest eemale hoituna mõjub seegi mulle kui sagedasele lendajale muidu tüütu protsess mõnevõrra eksootiliselt. Positiivsesse valgusesse asetub see sellegi tõttu, et magasin elus esimest korda reisihommikul sisse ja ärkasin ehmatusega vaid pisut enam kui tund enne lennuki väljumisaega. Lennule jõuda õnnestus vaid tänu elukohale Londoni Heathrow lennujaama suhtelises läheduses, afgaanlasest Uberi juhi mõistvusele ja ülinobedale sõidule ning lennujaama turvakontrolli soostumisele mind järjekorras ette lasta.

Lennuk aga rebis nüüd end maast lahti ja tohutu pinge ning ärevus taandusid, Portugali (taas)avastamine algab juba kahe tunni pärast.

***

Neli päeva Lissabonis kolm aastat tagasi andsid selge veendumuse, et tulen Portugali tagasi esimesel võimalusel. Ent mõistagi teeb elu oma korrektiive, tekkisid edasilükkamatud plaanid ja seejärel vallutas maa Covid-19. Normaalse elu ja vähegi inimlikuma reisivõimaluse taastudes ei mõelnud ma aga pikalt ja üks kogunenud lennuvautšeritest lunastas õhusõidu Lissaboni.

Kuivõrd esmatutvus Portugali pealinnaga oli tehtud, planeerisin nädalase reisi sihiga avastada seda lahedat maad laiemalt ja kogeda seda nii mere ääres, sisemaal kui ka mõneks päevaks taas Lissaboni külastades. Veerand tunnikest ja passikontrolli on läbitud, peagi vuran rendiautoga üle Euroopa Liidu pikima, 12-kilomeetrise Vasco Da Gama silla. Vähem kui tunni pärast loodan tervitada Sesimbrat, pealinnast 50 kilomeetri kaugusel asuvat Atlandi-äärset väikelinna.

Hotellis selgub kohe, et päris tavaline reis see siiski pole, sest koroonapiiranguid on taas üleöö muudetud. Lahke vastuvõtulaua töötaja selgitab osavõtliku sõbralikkusega, et kohalik meer on just kehtenud seaduse, mille kohaselt peavad baarid-restoranid nädalavahetusel uksed sulgema juba kell pool neli pärastlõunal. Selleni on vaid paar tundi, nii tõttangi pikemalt mõtlemata mäeharjal asuvast hotellist alla Atlandi äärde, kus on rannalinna elavam osa, restoranid, baarid, kohvikud ning mõned muuseumid ja galeriid.

Linnasüdames on kohe tunda lahedat energiat, milles on kandev osa vaadetel türkiissinisele Atlandile, kombinatsioonis maalilise rannajoonega. Hommikune pilvisevõitu taevas on asendunud sinisega ja päikesepaistel on ka 23 kraadist sooja küllalt. Rahvamassidest ei saa siin rääkida, ent terrassidel rahvast jätkub. Kuulda on nii portugali kui inglise keelt ja välismaalased ei tundu siin olevat sugugi ülekaalus.

Sesimbra ranna keskpunktiks on 16. sajandil Inglismaa ja Hispaania sõja käigus püstitatud kindlus Forte de Santiago de Sesimbra. Peamiselt mäeharjadel asuvaid linnatänavaid pidi alla randa jalutades jääb sellest vasakule Praia da California, paremale poole Praia do Ouro, mille ääres on mõnevõrra elavam atmosfäär, vähemalt kümmekond kohvikut-restorani, turistinänni poed ja lihtsalt rahvast jalutamas. California rand on mõnevõrra vaiksem ning joogi-söögikohtade ja rannaliiva vahele jääb ka elavama autoliiklusega tänav.

Sesimbra ja kogu Portugali toiduvalik on tuntud kala ja mereandide poolest ning seda kuulutavad ka kohvikute ette seatud menüütahvlid. Võtan istet ühes Praia do Ouro kohvikus, tellin kaheksajalasalati ja loomulikult veini – siinne Azeitão regioon on veini poolest kuulus (olgu ette rutates öeldud, et seda kinnitab kogu nädalane reis). Koos veiniga saabub ilma vähimagi kliendi initsiatiivita korv saiaga ja üks taldrik juustukera ning teine sardiinipasteediga. Alles nüüd jõuab mulle pärale, et pole ju reisi püstolstardist alates peaaegu ivagi söönud, kui mitte arvestada British Airwaysi müslibatooni. Juust ja kalapasteet ülivärske saiaga on maitsvad ja oivalise külma valge veiniga kombineerudes lausa suurepärased. Päike on korralikult võimust võtnud ja jääb üle vaid kahetseda, et linn keeratakse tunnikese pärast sisuliselt lukku.

Avastades kahel järgmisel päeval Sesimbrat ja Azeitão piirkonda, hakkab see Lissaboni-lähedane võluv, avatud ja sõbralike inimeste ning pretensioonitu vaimuga linnake mind järjest enam veetlema. Heaks füüsiliseks koormuseks on palkastmest puutreppi mööda ronimine kaljunukil asuvasse keskaegsesse kindlusesse Castelo de Sesimbra, mis on tuntud ka mooride kindlusena. Suures osas on sellest järel üksnes varemed, ent struktuur on üsna terviklikult säilinud ja võimaldab veidi aduda ka tollast miljööd. Peaaegu inimtühja kindluse müüride vahel jalutamise ja vaadete nautimise järel põikan kõrvalasuva kirikuga külgnevasse stiilsesse inimtühja kohvikusse, joon hea kange kohvi (80 eurosenti!) ning asun tagasiteele all-linna, valides treppide asemel nüüd autotee.

Umbes kolmekilomeetrine teekond muutub aga peagi üsna häirivaks, kuna linnast pisutki väljas olevate teede ääres puudub kõnnitee ja autod vuhisevad ebameeldivalt lähedalt mööda. Püüan end võimalikult õhukeseks teha ja jõuan kenasti linna, kuid tunnen selgelt, et närvilised kolm kilomeetrit on mind rohkem ära väsitanud kui 600-meetrine tõus treppidest. Janusena vajun varjulisima rannaäärse kohviku toolile ja tellin suurema süvenemiseta jaheda Sagrese (Sagres ja SuperBock on Portugali levinumad õlled).

Crepes De Breizh on Sesimbra ja Praia De Ouro üks lahedamaid kohvikuid – minge sinna kindlasti! Suure puidust tünni taga küpsetab seal tatrapannkooke hüperaktiivne prantslane, kes suhtleb kolleegide ja külastajatega prantsuse ja portugali keeles läbisegi. Tatrapannkoogid on selles kohas tõeliselt maitsvad ja kalale hea vaheldus. Lisaks on tänu baaripidajate sõbralikule nääklemisele seal omamoodi lahe melu ja äratuntavalt stammklientuur. Portugallasest teenindaja Pedro on pidevalt mures tellitava joogi jaheduse pärast ja teatab külma veiniklaasi lauda tuues, et järgmine pokaal on juba sügavkülmas. Pursin paar lauset Duolingo abil õpitud portugali keeles ja see toob enne lahkumist lauale ka kohaliku napsi.

Kohaliku atmosfääri paremaks tunnetamiseks on hea einestada ka rannast mõni blokk eemal. Linna kitsad ja pisikesed tänavad on pisikesi restorane ohtralt täis, paljudel ukse kõrval kalaküpsetamise ahi. Kui viitsite teretuseks lausuda boa tarde ja lisada veel paar portugalikeelset fraasi, muutub niigi sõbralik suhtumine veel soojemaks.

Mõistlik on sellesse piirkonda reisida võimalusel autoga. Lissabonist Sesimbrasse saab küll ka bussiga, aga see on aeganõudev ja tüütu. Lisaks on mõtet kindlasti rannalinnast välja sõita, kasvõi kaunite vaadete pärast. Nii sõidangi kolmandal päeval kohalike soovitusel Arrabida rahvusparki, täpsemalt vaateplatvormile Miradouro Portinho da Arrabida. Selgub, et tegu on teeääre laiendusega, kuhu mahub parkima umbes viis-kuus autot, ent sealt, umbes 400 meetri kõrguselt avanevad vaated on tõesti võimsad ja annavad aimu karmide kaljuservadega pikitud rannajoone suursugususest.

Pildid siin räägivad iseenese eest. Teravamate sõiduelamuste soovijale pakub kindlasti teatavat rahuldust ka nende vaadeteni viiv mägitee, kus tõusud pole küll ülemäära järsud, ent see-eest tuleb ette lugematuid käänakuid ja pimedaid kurve. Tagasiteel allapoole liikudes on võimalik põigata ülalt nähtud randadesse, ent otsustan viimase pealelõuna ja õhtupooliku veeta siiski Sesimbras.

Juba esimesel päeval paelusid mu pilku Sesimbra pearannast pisut eemal asuv muul ning jahisadam. Pargin auto hotelli juurde ja sean sammud mäest alla, et sadamaga lähemalt tutvuda. Päike on juba küllaltki kõrvetav ja õhk eelmiste päevadega võrreldes tuntavalt kuumem. Muul paistab küll lähedal olevat, ent nagu selgub, pole tee sinna sugugi nii lühike. Möödun mitmest mereäärsest angaarist ja muust laohoonest, mille territooriumilt sõidab välja suuri kaubaautosid.

Värske kala lõhn ulatub kaugele. Jahisadam ise on pisike, muul aga peaaegu kilomeetri pikkune ja selle lõpus avaneb vaade linnale, justkui viibiks vastaskaldal. Näen ära ka muuli vastas oleva majaka. Paraku ei tööta sadama vahetus läheduses ükski baar, janu aga tahab kustutamist. Abiks tuleb paari tänavalauaga kiosk kalasadama vastas, tagasiteel linna. Jahedat õlut joovad seal ka ilmselt töö lõpetanud Portugali kalurid, kuid paraku ei aita mu napp portugali keele oskuses pikemalt vestelda. Küll aga piisab sõbralikust pilguvahetusest ja paarist viisakussõnast.

Sesimbra on sulniks lõõgastuseks väga tore paik. Kindlasti pole see mingi paradiis ega ainulaadne kuurort ning vahest ei sobi see ka neile, kes soovivad tohutut melu rannas, viietärni-teenindust, glamuurseid ööklubisid ja muud ekstravagantset. Aga kui on tahtmine veeta ookeani ääres mõnus puhkus rahulikus tempos ja saada aimu kohalikust elust koos vahva looduse ja veiniistandustega (mis jäid seekord külastamata, sest nende lahtiolekus polnud keegi kindel), siis peaks Sesimbra kenasti sobima. Mina tahan küll sinna tagasi!

QUINTA DA FONTE

Portugali kiirteedel nõuab pideva piiksumisega harjumine mõnevõrra aega. Nimelt kõlab mõnel maanteel vähemalt iga kümne, mõnel aga koguni viie kilomeetri tagant piiks, mis fikseerib Portugali maantee kasutamise eest keskmiselt pooleeurose maksu piiksu kohta. Tasulistest teedest naljalt ei pääse, aga maanteed on head ja laiad ning ebatasase maastikuga Portugalis pole nende ehitamine ju ei odav ega ka lihtne. Olen teel Portugali keskossa, orgude, mägede ja metsade vahel asuvasse turismitalusse Quinta da Fonte. Sellele lähim asustatud keskus on väikelinn Figueiro dos Vinhos, talu ise asub aga keset mittekuimidagit. Kiirteelt maha sõites on pardasüsteemi andmetel majutuspaika 15 kilomeetrit, sõiduaega ennustatakse 25 minuti jagu – enam-vähem selge, mis tee ees ootab.

Jõuan alla ja üles ning vähem ja rohem looklevaid mägiteid pidi, lõpus juba kruusajälgedes ning kohati esimest käiku kasutades, maalilises orus asuvasse tallu. Mootorisurin toob välja päikese eest varjus olnud neli klähvivat koera, igaüks ise välimuse ja suurusega. Kui Simon Reeve, kelle raamatut hetkel tõlgin, ei karda lõvisid ega hüaane, siis ei saa mina ju ometi karta Portugali koeri. Pargin auto ära, astun julgelt välja ja koerad asuvad sedamaid rõõmsa sabaliputusega mind tervitama. Kohe saabub ka Jolein, üks valduse kahest perenaisest. Liedewij, teine perenaine, on hetkel Figueiro dos Vinhoses sisseoste tegemas. Jolein teeb esmase tutvustuse ja juhatab mind kotedžisse, mis on järgnevaks 48 tunniks mu peatuspaik.

Sagedasemas reisijas tekitab siin piltidel oleva elamise sisekujundus ilmselt küsimusi ja küllap panevad kulmu kergitama ka perenaiste nimed. Jah, sisekujundus on hollandilik ning Liedewij ja Jolein ongi pesuehtsad hollandlannad, kes ostsid 15 aastat tagasi kapitaalremonti vajava ja unarusse jäänud üksildase koha ära ja on sellest nüüdseks teinud eheda mõnusa majapidamise.

Kesk-Portugalis valitsev kuumus ja Quinta da Fonte eraldatus ei nõua peale lühikeste pükste küll mingit muud riietust. Astun välja, lasen päikesel end täiega praadida ja teen mööda orgu kulgevat teed kerge paarikilomeetrise jalutuskäigu. Veetnud siin vaevalt tunni, ei taha ma lahkumisele mõeldagi. Metsaga kaetud mäenõlvad, lummav org, väike kosk, liblikate lend ja miniatuurse Portugali külakese siluett kaugemal tõusul liidab loodusega ning toob endaga kaasa sügava, nauditava rahu.

Tutvun talus teisegi rõõmsameelse perenaisega ja kuulan ära mõnusalt jahedas kivihoones asuva iseteenindusliku baari kasutamise põhimõtted. Külmkapist võib võtta kõiki jooke, mis tuleb eraldi lehele kirja panna ja hiljem selle alusel kinni maksta. Hinnakiri on siin vägagi inimsõbralik – väike õlu või klaas veini maksab 80 senti, mõne euro eest saab juba perenaise tehtud maitsva mojito või caipirinha. Kella viieks on külalised oodatud varjulisse lehtlasse pererahvaga juttu puhuma – loodan seal kuulda häid soovitusi, kuhu edasi minna.

Ehkki ma ei raatsi kenade orgude vahelt lahkuda, on tahtmine väisata ka lähimat linnakest nimega Figueiro dos Vinhos. Seda enam, et Portugal peab õhtul Prantsusmaaga jalgpallilahingut, talus pole aga televiisorit ega eriti levigi – seda teadsin juba ette ja pean ütlema, et paaripäevases digitaalses distantseerumises on oma võlu. Perenaised ei mõtlegi seda muuta ja eeldavad külalisi, kes ei kiika alatasa nutitelefoni või arvutiekraani.

Algselt olen varmas linna minema jalgsi, siis aga pakub Liedewij lahkelt küüti ja ma tõmban füüsilisele väljakutsele kriipsu peale, adudes realistlikult, et viiekilomeetrine valdavalt ülesmäge rühkimine nõuaks vahetussärki ja käterätikut ning ei pruugi jätta energiat linnas jalutamiseks.

Saan minutitega aru, et Leiria regioonis asuv 7000 elanikuga väikelinn on väärt külastuspaik. Puhas, stiilne, kenade parkide ja loodusvaadetega. Kas ülitähtsa jalgpallimatši tõttu või mõnel muul põhjusel, kuid juba kella seitsme ajal õhtul on tänavad ometi inimtühjad ning enamikus restoranideski vaid üksikud kliendid. Kasutan isukalt aega ümbritseva nautimiseks, jalutan läbi pisikese, aga suuri vaateid pakkuva Figueiro dos Vinhose pargi ja siirdun siis mööda puudega palistatud alleed jalgpallikõrtsi suunas, mida soovitasid nii Quinta perenaised kui ka üksik pargis istuv vanahärra. Sõnad „havera muitas pessoas” ei jätnud mu viletsale portugali keelele vaatamata kahtlust, et inimesi tuleb sinna palju. Kilomeetripikkune oliivipuuistandustest ja liigse luksuslikkuseta, kuid ometi heal järjel eramutest, lubab järeldada, et siinkandis elatakse üsna hästi.

Modernsemat laadi kohvikus on tõepoolest juba kümmekond jalgpallisärgis kaasaelajat. Kehakinnituseks on veel parasjagu aega, nii et tellin menüüst midagi, mis tundub olevat kõige kohalikum. Portugali pada ehk orginaalis Cozido a Portuguesa aga võib paljudest hetkega taimetoitlase teha. Kellegi eelistusi ja Portugali kööki halvustamata ei arvanud ma enda ette ilmuvat taldrikut, millel toretseb seanina, kõrv, veidi seajalga ja veel midagi, mida äragi ei tunne. Seda kõike serveeritakse lihtviisil keedetult, õnneks siiski ka kartuli, porgandi ja hautatud kapsaga. Viimati nimetatud täidavad seekord koos taldrikule eksinud üksiku jupi chorizo’ga rändaja kõhu, sest keedetud seanina ja muu ei tekita sumedas Portugali õhtus ahvatlust. Kui kelner hiljem magustoidu soovi uurib, mõtlen kerge irooniaga sülti küsida, kuid sellele järgnevat keerukat selgitust kartes jätan idee sinnapaika.

Jalgpall möödub kuumalt, portugaallased elavad emotsionaalselt kaasa ja 90-sendised õllepokaalid rändavad vahetpidamata laudadesse. Portugal on korraks ka väljalangemise äärel, aga viik lõpuvile kõlades on hetkel sobiv lahendus ja mõjub vahepealse perspektiivi taustal peaaegu et võiduna. Kohalikega pole aga paraku võimalik tulemust tähistama jääda, sest üks vähestest taksojuhtidest, kes soostub turismitallu sõitma, ootab juba mind. Ja homme on ees ka tõsisem matk looduses.

Quinta da Fonte turismitalus viibimise peamine mõte on olla looduse keskel ja loomulikult oleks raiskamine veeta see aeg rohus lesides. Ringiliikumiseks on aga vaja ka energiat ja seda saab Quinta maitsvast hommikusöögist. Omlett on mõistagi siinsamas ringijooksvate kanade munadest, moos kodutehtud ja kurgid-tomatidki enda kasvatatud. Tubli hommikueine vajab enne pikemale teekonnale siirdumist veidi seedimist – näiteks võib sel ajal kas nii varjus kui päikese käes asuvates võrkkiigdes lamada.

Keskhommiku edenedes asun aga Liedewij ja Joleini tulisel soovitusel rännakule Zezere jõe äärde. Sinna ja tagasi peaks see olema umbes 6–7 kilomeetrit, ent arvestades fakti, et 100-kilosel mehemürakal tuleb sellest üle poole mäkke kõndida, on tegemist paraja pingutusega. Aga teele! Esimese suurema katsumuseni jõuan pooleteise kilomeetri möödudes, kus eesolev tõus on ikka tõsiselt järsk – pole kindel, kas siit mõni jõetum sõiduautogi end üles vinnaks.

Pisitasa hakkab mäeharja taga terendama väike külake Vale do Rio. Tean juba ette, et siin pole ei poekest ega üldse midagi peale eramajade. Kitsukestel tänavatel, hoovides ja aedades pole hingelistki näha – võib-olla on kõik lõunatunnise päikeselõõma eest varjule pugenud. Heaks avastuseks on aga veekraan tänavaserval, jahe vesi on mõnus nii sisemiselt kui ka välimiselt. Jõeni, kus kavatsen end korralikult kasta, jääb poolteist kilomeetrit. Tee läheb nüüd valdavalt allamäge ja ma lasen lõpmatusse kulgevatel mäesiluettidel ja oruvaadetel oma ilumeelt paitada.

Rio Zezere hakkab paistma, kui väike puitsildike teatab, et jõeni on 500 meetrit. Proovin meelest pühkida hilisema mäkkekõndimise vintsutuse ja sammgi läheb reipamaks. Aga kui viimaseid meetreid kõndides jõekaldale sammun, ilmub jõega paralleelselt kulgevalt teelt kastiga maastur, sõidab uhkelt mööda ja pargib end jõe äärde, just ainsasse loogilisse supluskohta. Mis seal siis ikka – tore, kui saan sedavõrd üksildases kohas end koos kohalikega Zezere jões karastada. Hõikan reipalt: „Bom dia”, ent peale ühe mehe peanoogutuse ei tule vastuseks midagi. Lisaks on kaks keskealist meest ja umbes 12-aastane jõmm millegagi autokasti juures ametis. Kohe selgubki, et ujumisest pole see seltskond huvitatud – kaldaservale marsitakse spinningud käes. Mida nüüd teha?! Olen tõesti kimbatuses, sest kalameestel näib olevat selge eesmärk siit saagiga koju minna. Jõkke sammuv heledanahaline kogukas turist, kes paratamatult sulistades-mulistades kalad ära ehmatab, ei kuulu ilmselgelt nende plaani juurde.

Otsustan oodata, kuid meestel pole kiiret, küll vahetatakse ritvasid, siis lante, mulle aga hakkab päike üha rohkem liiga tegema. Löön käega ja otsustan jõe järgmiseks külastuseks jätta. Tagasitee võtab tõesti väga läbi, sest katkematut mäkketõusu on nüüd oma kilomeeter. Kui Quinta da Fonteni jääb juba alla poole kilomeetri ja hooned nähtavale ilmuvad, kannab mind edasi veel vaid inerts ja silme ees terendav jäiselt jahe õlu talubaari külmkapis. Kui see kord huulil, on tuju taas laes, kasvõi kergest eneseületamisest ja võrratust loodusest, mille keskel õnnestus olla. Rammestuslikku naudingut ei kahanda ka Jolein ja Liedewij, kes hurjutavad mind kalameeste suhtes näidatud liigse aupaklikkuse pärast.

Lobisen pererahvaga veel hiljemgi ja imetlen nende fantastilist majapidamist. Iga külaline saab valida sobiva majutusvariandi. Quinta da Fonte pakub vooditega varustatud telke, mille ees platsil on väliköök, samuti autosuvilat, aga ka kotedžit neile, kes tahavad paksude müüride jahedust, privaatset WC-d ja duširuumi. Quinta põhiväärtused pole muidugi olme ja majutus. Sealne spontaanne vaim, eraldatus muust maailmast ja ümbritsevad mäed-orud, pakuvad midagi hoopis enamat ja isiklikku.

Portugalist võib pajatama jäädagi. Ometi ei hakka ma lugejaid tüütama reisi kolme viimase päeva ettevõtmistega Lissabonis, seda enam, et paljud on seda toredat linna kindlasti väisanud. Mainin vaid, et linn tundus mulle sama vahva kui esmakordsel külastamisel, ehkki äsjased piirangud muutsid selle mõistagi õhtutundidel vaikseks ja üsna inimtühjaks.

Kokkuvõttes on aga Lissabonis ja kogu Portugalis kõik hästi ja usun et paremad ajad on neil veel ees. Nagu ka minu avastused selles vahvas riigis, varem või hiljem sinna taas reisides.   

Kaardid artikli juurde koostas meie kartograaf Mait Luidalepp.