Regios töötades on muidugi kõik aastad väga ilusad, aga minu jaoks oli eriliselt ilus 2014, kui minu kirjutatud tekstidega maiasmoka atlas pärjati aasta rosina tiitliga.

See on Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhind aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Saime kingiks ka šokolaadist atlase.

Sellest on vaid magus mälestus, aga päris atlasega tegeleme nüüd uuesti ja uue nurga alt. Peagi valmib ka selle tõlge inglise keelde ning see läheb e-raamatuna üles noortele suunatud lõbusa ja magusa teatmeteosena.

Räägin paar sõna atlase lõbusast tekkeloost. Algus oli ilusa Islandi poisi nägu, kellega kohtusime Frankfurdi raamatumessil. Tegu oli Islandi lastekirjaniku Huginn Thor Grétarssoniga, kel olid pikad lehvivad juuksed, väike stiilne õllepudel ja lai naeratus. Ta rääkis meile oma erakordselt kurvast raamatust, mis kõneles KOMMIPUUST. Kurb oli raamat sellepärast, et kommisööjate hambad lagunesid lõpuks lootusetult. Vaikisime selle jutu peale kõik pisut nõutult. Kommimõte läks aga idanema ning kohtumise järel küpses kaardimeistrite pealiku Leida Lepiku peas idee välja anda midagi palju lõbusamat ja suurejoonelisemat. Ajurünnakute tulemusel vormus plaan koostada raamat, kus igalt maalt on püütud üles leida just see maiustus, mida võiks piltlikult öeldes pidada selle paiga magusaks visiitkaardiks, justkui selle maa Nokiaks.

Minul oli saabunud aeg oma reiside vilju maitsma hakata. Ehk üles otsida inimesed, kellega olin ühistel rännakutel sõbraks saanud ja suhtlema jäänud. Aastate jooksul oli neid kõiksugustest põnevatest paikadest kogunenud parasjagu.

Olen raamatu sissejuhatuses öelnud nii:

„Et magusamaailmas õiget teeotsa üles leida, ei aita kokaraamatud ega internet. On vaja luust ja lihast inimest, kes elab kohapeal ja tunneb asja. Maitsete osas on ju meil kõigil oma tõde ja ühte maiust pole niisama lihtne kuningaks kuulutada. Nii on ka atlases iga peatükk õige natuke oma infoallika nägu, on see siis Tšiili arheoloog Lihavõttesaarelt, seiklusturismiga elatist teeniv pereisa Bangladeshist või muusikaõpetaja Islandilt, kunstnik Indoneesiast, matkajuht Pakistanist, kartograaf Venemaalt, juveliir Brasiiliast või geograaf Tšehhist.“

See loetelu pole muidugi lõplik, mu abiliste seas oli veel pankur Rootsist, diplomaate Kanadast, Poolast, Lõuna-Ameerikast, sõbra sõber Ungarist jne. Kohalike nn agentide seas oli ka meie oma kodumaiseid inimesi, kes elasid või olid elanud pikemat aega mõnes välisriigis.

Üks armsamaid kontakte on jäänud Bangladeshist. Me reisi ajal umbes 15 aasta eest oli Abdul Azim turismifirma nooruke giid, nüüdseks on ta oma väikese turismifirma juht. Kui keegi plaaniks sinnakanti minna, siis soovitame soojalt! Küsige kontakti.

Kui keegi satub Brasiiliasse Rio de Janeirosse, siis seal elab kaks üliägedat omal ajal sõjapakku läinud eestlannat, ema Rita ja tütar Laine, kellega sõbrunesime jahtlaev Lennuki ümberilmareisi ajal 2000. aastal. Lainest sai mu magusaekspert. Kui nüüd mitukümmend aastat hiljem teel Antarktikasse purjekas Bellingshauseniga Rios peatusime, võtsime pisut kartlikult ühendust. Ema Rita oli juba toona üle seitsmekümne… Aga kartus oli asjatu! 91-aastane Rita kihutas kummide vingudes oma punase autoga sadamasse, viskas võtmed tütrele, et ta auto ära pargiks, ja kepsutas kergejalgselt laeva juurde. Äkki on head Brasiilia maiustused elurõõmu ja hea tervise põhjuseks?

Lihavõttesaarel oli me giidiks Tšiili arheoloog Alexandra, kellega saime väga hea kontakti. See oli üsna vahetult pärast pronksiööd ja tema järgmine grupp oli Venemaalt. Ühel päeval kirjutas ta, et hakkab Eesti ajaloo keerdkäikudest üha paremini aru saama. Nimelt oli ta uutele turistidele kiitnud meid kui väga kultuurihuvilist ja sümpaatset rahvast. Viimaks oli keegi mees käratanud: tuled peaaegu maailma lõppu, Lihavõttesaarele, ja isegi siin ei saa sa neist eestlastest rahu!

Tóth Kriszta tegi Ungari avastamise eriti lihtsaks, sest võttis kätte ja kolis oma imeliste toiduteadmistega Eestisse.

Neile ja paljudele teistele sõpradele saatsin esmalt laiali suure hulga e-kirju, rääkisin, mis plaan meil on, ja palusin abi.

Muidugi lugesin palju materjali internetist ja reisiraamatutest. Olen oma reisidelt alati raamatuid ostnud, sageli ka kokaraamatuid maadest, mille köök on eriliselt maitsenud. Neis on vähemalt üks peatükk pühendatud kohalikule magusale.

Nende allikate abil oli hea end enne harida ja eelteadmistega oli ka lihtsam sõpradelt juurde küsida, fakte kontrollida ja täpsustada. Inimesed haakusid teemaga suure innuga. Tundus, et see oli midagi, mis viis nad hallist argipäevast äkki lõbusse ja magusasse maailma.

Mitmeid asju olin ise reisidel maitsnud, seega oli palju rõõmsat äratundmist ja põnev teada saada juba tuttava maitse ajalugu. Tõeliselt head asjad levivad maailmas laialt ja sageli me ei aimagi, kust miski pärit on ja milline äge loomislugu või legend ühe või teise magusaampsu taga võib olla. Et te sellest aimu saaksite, paar illustreerivat infokillukest…

Ei pea Eestist kuigi kaugele minema. Kes poleks söönud Karl Fazeri šokolaadi? Aga kes on kuulnud Karlist ja Bertast, kes panid noorte armastajatena 1891. aastal me naaberriigis püsti oma šokolaaditootmise?

Nad mõtlesid välja ka päris naljakaid tooteid, näiteks kohvimaitselise tee. 2004. aastal koostati nimekiri 100 mõjukaimast soomlasest ja Karl on seal 46. kohal! 1912. aasta olümpiamängudel osales ta Soome koondises meisterlaskjana ning asutas looduskaitsealad Ahvenamaal ja Karjala kannasel. Kommimeistrid on üks kange rahvas!

Tšiilist pärit keerdus küpsised, mida me teame n-ö kurepesadena, on seal tuntud kui calzones rotos ehk rebenenud aluspesu. Legendi järgi oli nende loojaks ja esimeseks müüjaks kena senjoora Santiago turul. Tuulehoog kergitas ta seelikusaba ja viledaks kulunud pesu oli paista. Turutädi hakati kutsuma katkise aluspesuga naiseks ja hiljem nimetati juba nii ka tema küpsiseid.

Chupa Chupsi komme müüakse 150 maal, nii et sisuliselt kolmveerand maailmast on nendega üle ujutatud (4 miljardit tk aastas). Aga kust need pärit on? Hispaaniast. Nimi tuleb tegusõnast chupar – imema. Enric Bernat (pildil) oli üks esimesi, kes 1958. aastal taipas kommid pulga otsa panna, et lapsed näppe vähem määriksid.

Tema sõber Salvador Dali joonistas pulgakommipaberile oma kuulsa karikakra. See on kahtlemata enim müüdud Dali teos ja selle kohta esitatakse sageli küsimus mälumängudes.

Miks on ülituntud kummikommide nimi Haribo? Selle taga on esitähed nimedest Hans Riegel Bonnist. Ta asutas 1920. aastal sellenimelise firma, juhtides esimest väikest tootmisüksust ise, samas kui ta naine vedas toodangu õhtuti jalgrattal klientidele.

Kokkuvõttes oli kirjutamine lihtsalt imetore aeg! Ühe suure miinusega – kogu protsessi läbis punase niidina üha süvenev magusaisu. Isegi me keeletoimetaja kurtis hiljem, et see töö on tervist kahjustav. Ta ei olevat suutnud atlast toimetades ühtegi tööpäeva ilma šokolaadita lõpetada. Lisasime sissejuhatusse ka vastava hoiatuse.

Atlase illustraator kunstnik Regina Lukk-Toompere on väga omanäolise käekirjaga looja. Ta lihtsalt ei joonistanud, vaid uuris teemat süvitsi. Kui piltidesse vähegi süveneda, siis maade lipuvärvid, rahvuslinnud, rahvariided jpm said lõbusate ja harivate detailidena tekste toetama.

Huvitav oli teada saada, mis puhkudel üht või teist maiust pakuti: pulmas või matustel, jõulude või lihavõtte ajal. Näiteks tšehhide koogikesi, mida nimetatakse väikesteks kirstukesteks, ei pakuta sugugi matustel.

Nimetasime selle raamatu esmalt maiasmoka atlaseks, et see sobiks Regio atlastega ühtsesse rivvi. Kaartidel on raamatus suur roll näitamaks, kus maailma punktis miski asi päriselt asub. Samas pole aga kindlasti tegu klassikalises mõttes atlasega.

Raamatu žanri määratlemine ongi olnud üks konksuga küsimus. Raamatupoodides on seda müüdud kaarditoodete, lasteraamatute ja isegi kokaraamatute riiulitel. Viimast seetõttu, et raamatus on ka retsepte.

Püüame nüüd tõlkides hoida fookust nii, et sellest saaks esmajoones noorte silmaringi avardamiseks mõeldud lõbus teatmeraamat.

Pärast maiasmoka atlase ilmumist olen reisides juba teadlikult igalt poolt seda magusat nn visiitkaarti otsinud. Või püüdnud spetsiaalselt maitsta just seda, millest olen kuulnud ja kirjutanud.  

Austrias näiteks käisin kuulsa Mozartkugelni päris vana ajaloolist algvarianti maitsmas. Seda valmistatakse tänaseni traditsioonilisel viisil veel vaid paaris kohvikus. Tahtsin neid imekuule kirjutamise ajal Eestisse tellida, aga asi jäi katki. Sest tellimus oleks tulnud teha faksi kaudu ja kui faks viimaks leitud oli, selgus, et ilm on liiga soe. Liiga palavate ilmadega saatmist ei toimunud, sest konservantideta kommipall oleks võinud saatmisel sulades kvaliteedi kaotada.

Küll aga said tellitud erilised šokolaadid São Tomé ja Príncipe saareriigist Aafrika külje all. Kaardimeister Leida oli sel hommikul meil, kui pakk saabus, ja see oli uhke söömaaeg. Leida foto ongi siin nüüd teie ees. Need olid lihtsalt nii head, et pärast seda ei tahtnud tükk aega mingit muud šokolaadi.

Raamatu uus versioon tuleb mahukam. Valminud on mitmed uued peatükid, nagu Jaapan, São Tomé ja Principe, Uganda, Paapua Uus-Guinea, Peruu, Maroko ja Ecuador. Kuidagi ei suutnud kiusatusele vastu panna ja väikese vimkana lisasin ka Antarktika.

Sealseks põhimaiuseks on tibatilluke krill, mida vaalad kuni 8000-tonniste päevanormidega hävitavad.

Kuskil pole öeldud, et lemmikmagustoit peab tingimata magus olema! Sloveenias on peeneks pühapäevaseks järelroaks näiteks ahjukartul. Neil on selle roa tähtsuse rõhutamiseks loodud isegi vastav selts ja Sloveenia post on vastava pildi ka margile pannud.

Lõpetaksin tõdemusega, et maitsev suutäis ja hea tuju võidavad mõnegi tõve. Mossis inimene on aga tervest peast ka kurb ja õnnetu. Nagu ütleb Chup Chupsi deviis – kõik selle heaks, et maailm poleks nii tõsine.