Eesti rahvusatlas – geograafide täitunud unistus

Autor: Taavi Pae

1936. aasta 5. detsembril aastal kutsub August Tammekann kokku Loodusuurijate Seltsi juurde Eesti kaardistiku ettevalmistava komis-joni. Esimene istung toimus ülikooli Aia (nüüd Vanemuise) tänava õppehoones ning päevakorras oli kaardistiku sisu valiku, ulatuse, välimuse, trükitehnilise külje, koostamise, väljaandmise ning levitamise küsimused. Koosolekule oli kutsutud professorid Heinrich Riikoja, Theodor Lippmaa, Armin Öpik, Kaarel Kirde, Andres Mathiesen ja Edgar Kant. See oli algus, et valmiks Eesti rahvusatlas. Algatus, mille eesotsas oli geograafiaprofessor August Tammekann ja millel olid selgelt Soome geograafia mõjud. Sellele viitab kasvõi kaardikogu pealkiri – selles ei kasutatud sõna atlas, vaid kaardistik (vrd Suomen kartasto).

Soomlased võivad olla uhked, kuna maailma esimene rahvusatlas ilmus just seal (1899, Atlas öfver Finland) ning enne eestlaste alga-tust oli soomlastel ilmunud veel kaks trükki rahvusatlast (1910 ja 1925). Eesti rahvusatlase koostamise algusajast pärineb vaid üks kaart – Kõrgussuhted. Selle proovitrükini jõuti veel enne II maailmasõda. 1940. aasta juuli alguses siirdus August Tammekann Soome ja atlase tegevus soikus. Kuigi ka Saksa okupatsiooni ajal püüti seda tööd jätkata (Eesti kaartide sarja nime all), siis sõda ja okupatsioo-nid tegid seesuguste kaardikogude ilmumise võimatuks.

1960. aastal tõstatas Endel Varep ja teised toonased juhtivgeograafid Eesti teadusliku atlase koostamise ja väljaandmise vajaduse. 1960. aastate II poolel alguse saanud territoriaalplaneerimine arvu-kate ametkondlike teemakaartidega võimaldas atlase ideed edasi arendada, kuid atlaseni toona ei jõutud. Kogu Nõukogude perioodi ainsa enamikke elualasid hõlmava kartograafilise tervikteoseni jõuti Lev Vassiljevi koostatud kooliatlase näol 1979. aastal. Ka 1990. aas-tatel plaaniti AS Regio ja Tartu Ülikooli koostööna Rahvusatlast, kuid tegevus jäi soiku.

1996. aastal ilmus kirjastus Avita väljaandel Tartu ülikooli geograa-fide koostatuna Eesti atlas koolidele, mille järelmina järgtükkidena hakkas 2004. aastal ilmuma Eesti atlas (7. trükk 2008). Lisaks on kogumik Eesti kaarte ilmunud Eesti Entsüklopeediakirjastuse Suures maailma atlases (2005) ja entsüklopeedia köidetes. Siiski pidime tõdema, et kõikehõlmavat Eesti kartograafilist kirjeldust siiski pol-nud. Arvestades Eesti kartograafide võimalusi ja seesuguse töö kulukust, tundus, et kõikehõlmava atlase koostamine käib ka 21. sajandi II kümnendil üle jõu. Samas selgines idee võtta appi ka vanad kaardid. Ja nüüd võib öelda, et sümboolselt on Rahvusatlase valmimisse panustanud ka kõik meie varasemad kartograafid, geograafid ja teiste erialade inimesed, kellel on olnud tegemist kaartide koostamisega. Ning uute ja vanade kaartide kogumina pakub atlas suurepärase ülevaate meie riigist ja seda mitte ainult praeguse seisuga, vaid ka ajalooliselt.

Valminud Rahvusatlase eeltööd said alguse 2014. aastal Tartu ülikooli geograafia osakonnas, kui alustati arutelusid atlase sisu üle. Mõttevahetuste käigus selgineski idee, et Eesti rahvusatlas peab olema segu uutest ja vanadest kaartidest ning lõppeesmärgina sõnastasime mõtte, et atlas kajastab praegusaja Eesti kartograafia seisu värskeima andmestikuga, samas väärtustades meie eelkäijate tööd. Atlas on suunatud kõigile Eesti kultuuri-, aja- ja loodusloost huvitatuile ning on hea abivahend kodumaa tundmaõppimiseks. Üheltpoolt on tegemist teatmeteosega, kus kartograafiaalane areng on esitatud nii vanade kui uute kaartidena koos selgitava tekstiga. Teisalt on tegemist riigi esindusteosega, mis esitleb riiki kaardiliselt tema paljudest tahkudest. Kokku on atlases 30 kaasaegset ja 450 ajaloolist kaarti. Tänapäevased kaardid valmisid Regios kartograaf Triin Lauri käe all.

Eelkõige on atlases esitatud trükikaardid, mis on ilmunud nii üksikväljaannetena kui ka artiklite ja raamatute lisadena. Samas on atlase eesmärk näidata kartograafiat ka laiemana vägagi erinevate kaartide abil. Atlases on esitatud ka teavikuid, mille puhul kartograafiline täpsus pole olnud peamine (nt lauamängud, pilt- ja postkaardid, kunstiteosed). Samas ei leia me atlasest keskajal ja varauusajal ilmunud peamiselt väljaspool Eestit tehtud kaarte ja linnaplaane. Eelmainitud on paljuski mitme raamatuna publitseerinud Tõnu Raid. Atlase kaardivalimikku ei kuulu ka arvukad käsitsi koostatud talu- ja mõisaplaanid, mille suurim kogu asub Eesti Rahvusarhiivis.

Kuigi paljud kaardid on atlases mõõtkava tõttu üksikasjalikult raskesti loetavad, on enamik neist nähtavad Internetis. Kaartide arvuti-ekraanil vaatamiseks tuleb kaardi pealkiri või mõni muu tunnustekst sisestada Eesti raamatukogude infosüsteemi ESTER (www.ester.ee) ja sealse kirje alt avaneb link kaardi digitaalsele kujutisele. Valdav osa kaarte asub Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR ja Eesti Rahvusarhiivi kaardikogus. Mitmeid kaarte, eelkõige topograafiliste kaartide seeriaid, saab täpsemalt vaadata Maa-ameti kaardi-serveris. Kartograafiline aegrida moodustus 34 teema puhul. Lisaks on eraldi esitatud Eesti Vabariigi sünniaega meenutav nn Laidoneri kaart ja peatükk, kuhu koondusid üksikud teemakaardid. Atlase oluliseks täienduseks on ka Heino Mardiste koostatud Eesti kartograafia ajaloo kirjanduse bibliograafia (420 kirjet). Atlase koostamisse on panustanud ka paljud mäluasutused, eelkõige Eesti koostööpartnerid. Rahvusraamatukogu, kus paikneb Eesti esinduslikuim trükikaartide kogu. Sealse kartograafiaosakonna juhataja Tiina Kruup andis suure panuse atlase valmimisse. Eesti Rahvusarhiiv aga haldab suurimat käsikirjaliste kaartide kogu. Mõlemad mainitud asutused olid Rahvusatlase koostööpartnerid.

Nagu juba öeldud, said atlase eeltööd alguse 2014. aastal ja toona seati siht lootuses avaldada atlas Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Rahalist tuge pakkus programm „Eesti keel ja kultuurimälu II“. 2017. aasta lõpuks oli selge, et vabariigi aastapäevaks atlasega valmis ei jõuta. Samas oli teada, et 2019. aastal tähistab nii Rahvusülikool kui ka eestikeelne akadeemiline geograafia 100. aastapäeva ja need väärikad verstapostid võeti ka sihikule.

Atlase esmaesitlus toimus 12. novembril 2019.a Tallinnas Rahvusraamatukogus. Koostöös raamatukoguga avati 6. korruse näitusesaalis Rahvusatlast tutvustav näitus (kuraatoriks Taavi Pae ja Tiina Kruup). Lisaks atlase koostajatele ja väljaandjatele esinesid seal sõnavõttudega Rahvusraamatukogu direktriss Janne Andresoo ja kultuuriminister Tõnis Lukas. Tartus toimus esitlus teise partnerasutuse juures, ehk siis Rahvusarhiivi Noora majas 19. novembril. Umbes 250 inimesega esitlust juhtis ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ning sõna said riigiarhivaar Priit Pirsko ja TÜ rektor Toomas Asser. Sellel üritusel anti Heino Mardistele, Jüri Jagomäele ja Raivo Aunapile üle ülikoolipoolsed tänukirjad Eesti kartograafia arengusse panustamise eest.

Lisaks väljaandjatele ja ametlikele koostööpartneritele on atlasesse panustanud umbes 20 asutust ja organisatsiooni (kas siis andmete näol või kaartide hoiukohana) ja ligi 50 nõuandjat. Atlase isikunimede register hõlmab umbes 200 nime ja enimmainitud neist on geograafiaprofessorid August Tammekann ja Edgar Kant. Isikunimede registri näol on tegemist omalaadse nimekirjaga enamikust Eesti kartograafia ajalukku panustajaist.

Rahvusatlase valmimine on pälvinud ka laialdasemat tunnustust. See valiti 2019. aasta Tartu aasta teo nominentide hulka ja Rahvusülikooli juubeliaasta võtmes sai ta positiivset tunnustust ka ülikoolisiseselt. Lisaks on positiivset tagasisidet saanud ka raamatu kujundus – rahvusatlas valiti 2019. aasta 25 kaunima Eestis väljaantud raamatu hulka (atlase kujundas Mait Luidalepp).

Üks Eesti geograafide suur unistus on täitunud!

Eesti rahvusatlas – meisterteos

Autor: Andres Tõnisson

Atlast, saati veel esimest rahvusatlast pole geograafidele ilmselt vaja reklaamida. Enamik atlases toodud kaartidest võimaldab gurmaanile niigi piisava naudingu, olgu siis vahetult, luubi- või interneti abil. Eks sarnaseid ütlusi, kuidas üks pilt on etem, kui sada sõna, on ju mitmeid. Kaardi ja pildi vahe on veelgi suurem ning atlas on „kaartide kogum“. Osasid atlase kaartidest on vähemalt geograafid ehk varem näinud, laiema vaatajaskonna seas on aga küllap ka selliseid, kes enamikku valikust silmitsevad esmakordselt just selles atlases.

Kaartide vaatamine, küllap siis teatud poosi ja pilguga, pidavat iseloomustama isevalitsejaid. Nende eest hoiatab meid kirjanduskriitik Harald Paukson; „Ilma naljata on kaardiharrastus üks tähtsamaid ja süütumaid asju, mida võime õppida diktaatoreilt; vastasel korral oleme vahest sunnitud õppima neilt rohkem kui seni, ja üsna ebameeldivaid asju. See vihje tähendaks äraseletatult, et rahvusterviklikkuse ja ta majandamise küsimused ei tungi meile lähedale suurtest sõnavõttudest, vaid ennem sääraseilt kaartideltskeemidelt, mis näitavad seda majandust ja rahvast ülevaatlikult ta tugevate ja nõrkade kohtade ja külgedega“. Äraseletust edasi seletades – Paukson kiidab järgnevalt just Edgar Kanti kuulsa eluruumiraamatu (1935) kaarte, mis on ka uues rahvusatlases tooniandvad. Esindatuselt samas kaalus August Tammekannu omadega aga originaalsuselt neid isegi ületavad. Ega neid kahte eesti geograafia korüfeed selles plaanis küll võrrelda saa, ühe huvi oli rohkem üldistavate, teisel seostavate kaartide koostamine.

Mis teha, kui kõik rahvusatlase kaardid pole vähendamise tulemusel hästi loetavad – see oleks võimatu juba atlase kandva alusmõtte tõttu. Ja mis siis on see kandev alusmõte? Küllap on seda siin ja seal määratletud, nö puhtale lehele võiks selle sõnastada umbes nii: „Eestimaa eripära esiletoomine, niipalju, kui see on kaardipildis võimalik ja huvitav“. Täienduseks tuleks muidugi kasutada omadussõnu nagu: kompleksne, teaduslik, põlvkondi liitev, tasakaalustatud, üleilmne jne. Meie rahvusatlas pole traditsiooniline, tema eripäraks on olulisel määral toetumine varasemalt ilmunud kaartidele. Kaardi-Eesti või Eesti kaartidel – küllap olid ka sellised pealkirjad arutlusel, aga neist tõsisem Rahvusatlas on siiski etem.

On üsna tulutu hakata atlases toodud vanemaid kaarte analüüsima, need on ammu valmis. Päris uusi kaarte on kaardikirjastuse Regio tehtuna sees umbes kolmkümmend. Need muidugi vääriksid analüüsi (loeme selle tehtuks – head kaardid!), ent see juhiks meid eemale asjaolust, et atlase põhiosa (umbes 450 kaarti) on siiski ajaloolised. Ning kogemisest, et atlas on keerukas tegu, mitte lihtsalt ühe suure kaantevahe täitmine. Rahvusatlase juures eriti on sobiv veidi mõelda, kuidas on kujunenud süsteem üldiselt, miks on sees üks või teine konkreetne kaart. Igaühel võib atlase koostamise juures olla oma lähenemine ning see (teoreetiline võimalus) peaks ärgitama mõtisklemist atlase üldise kujunemise üle. Atlas pakub, kaartidele lisaks, võimalust jälgida meie arvamiste ja teadmiste kujunemist, tsensuuri ja tehnoloogia arengust rääkimata.

Mida teeks lugeja, kui ta oleks korraga atlase koostaja? Kui oleks ette antud aeg ja vahendid (raha), kui oleks juba kristalliseerunud põhimõte, et kasutame ka vanu kaarte? Eeldatavalt adub ta esmalt, et tema eriala, olgu see kasvõi geograafia, on lihtsalt üks paljudest. Ilmselt tuleb otsida kaarte laiemast ringist, just valdkondadest, mis seni üsna kaardivõõrad. Ja küllap jääks ta ikkagi tõdema, et kõige ülevaatlikumad kaardid pärinevad siiski geograafia traditsioonilistest harudest.

Millisele alusele siis peegeldada kõiksust, kasvõi ühe väikeriigi oma? Küllap haarame nüüd mõne teatmeteose järele: atlased, entsüklopeediad või teised suuri süsteeme korrastada püüdvad raamistikud. Meenub kohe 1926. aastal Hans Kruusi toimetatuna ilmunud koguteos „Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur“ ja sealt alguse saanud selge struktuuri loomise püüe – kuidas iseloomustada ühte noort riiki. Näeme paljudest eeskujudest, kuidas elu mitmekesisus on eri suurusega kastidesse (peatükkidesse) jaotatud.

Kindlasti on kõiksusel ka selliseid tahke, mis küll tähtsad, aga lihtsalt ei oma head kartoraafilist väljundit ja kus rahvusatlast silmas pidades pole võimalik eraldi alajaotust tekitada. Huvitav, millised on need eluvaldkonnad, mis ei taha hästi kaardile sobida? Eks praktikas saame sellele vastuse kasvõi samadest teatmeteostest, kus paljud valdkonnad, eriti nö pehmete erialadega seonduvad, on esindatud pikkade ülevaadetega, kuid puuduvad kaardid. Küllap oskaks geograaf iga valdkonna tarvis välja nuputada mingi hüpoteetilise kartograafilise kujutise. Iseasi on, et seda pole seni tehtud ja seega neid atlasesse võtta ei saa. Osalt subjektiivsetel, osalt objektiivsetel põhjustel on elu mitmekesisus kaartidel kajastatud ebaühtlaselt.

Rahvusatlases, teades eelnevalt kogu kaartide olemit, on meie riik jagatud 36 teema järgi, mille puhul moodustus „kartograafiline aegrida“. Lisaks huvitavate üksiknähtuste esiletoomist võimaldav Varia-alajaotus. Sellist teemade jaotust, mis tänasest väga erineb, pole ilmselt võimalik koostada. Et igaüks tahaks oma eriala suuremal pinnal eksponeerida, on muidugi loomulik.

Hästi, kui mõttetöö sai tehtud ja alajaotused on üldise nimekirjana paigas, tuli hakata atlast täitma konkreetse sisuga. Ehk sorteerida edasi neid „kartograafilisi aegridu“. Veel sisuni jõudmata – tahaks ju väga teada (küllap on Taavi Pae seda kusagil ka selgitanud), millistes valdkondades sai aegrida pikem/arvukam/esinduslikum ja milline on üldse see kaartide hulk, mis meil minevikust eri valdkondade tarvis võtta on? Näiteks, palju on üldse kogu Eestit katvaid kõrgussuhteid, kultuurinähtusi jne kajastavaid kaarte? Selline meta-andmestik oleks huvitav. Aga muidugi ei pea seda kõike atlases endas kajastama. Ka on omaette küsimus, kui palju kaarte on ilmunud iseseisvalt, kui palju raamatute/artiklite koosseisus? Eeldada võib, et mida detailsem on vaade, seda enam on kaarte ilmunud muu trükise koosseisus. Kindlasti pakuvad kuskil Venemaal või Saksamaal iseseisvuseeelsel ajal ilmunud raamatud Eesti kaartide kohta veelgi lisa. Rahvusatlases on sellistest näidetest parim ehk William Kirby Kalevipoja paikade kaart.

Kui kaugemas minevikus ilmunud kaardid võib mingil hetkel kok-ku lugeda, siis tänaste ja eriti tuleviku kaartidega saab olema keeru-line. Eesti, mistahes riigi, uurimine ja selle kohta kaartide koosta-mine ei eelda juba pikka aega enam kohapeal käimist. Seega võib huvitavaid kaarte koostada igaüks ja kus iganes. Kas oleks suur probleem, kui järgmise rahvusatlase koostab estofiil kuskil Aasias?

Aegridade sisu juurde pöördudes – kui need said valdkondade lõikes paika, oli taas aeg valikuid teha: tuli otsustada mitu kaarti, eraldi suure- ja väikesemõõtkavalisi, mustvalgeid ja värvilisi, täp-seid ja vigaseid jne, on vaja jätta alles. Hea oleks, kui teema aegrida varieeruks mõõtkava, koostamise aja, stiili jms järgi ning kaartidel oleks, soovitavalt, oma lugu. Aegridasid rehitsedes avaldus ilmselt peagi uus probleem: kõiki valdkondlikke ridasid (=kaardikogu-meid) tuli sõeluda justkui üheaegselt, tagamaks erinevate ajastute, kujunduste, autorite jne tasakaalustatud esindatust.

Pole kahtlust, et teatud liiki kaardid pälvivad vaatajas suurema huvi (piltkaardid, vigadega kaardid, kaasajast kasvõi reljeefivarjutusega kaardid). Kui neid doseerida liiga julgelt, kaob justkui atlase tõsiseltvõetavus. Nii tuleb teinekord lisada ka „igavaid“ kaarte, et vajalik valdkond saaks kaetud. Niisugune valikute tegemine, kaartide sõelumine, on üks raske töö. Kui avastadki enda jaoks uue huvitava kaardi ja soovid selle atlasesse lülitada, võib kaardimajake hoopis kaldu vajuda, kui sarnane eksemplar, mõne teise valdkonna kohta, juba müüris ees ootamas. Nii et mingil hetkel tuleb atlase koostamine lukku panna ja uusi kaarte enam mitte otsida.

Mõne kaardi juures tekib tahtmine detaile edasi uurida. Tegelikult muidugi paljude juures, aga piisab siin kahest. Kahtlemata on rahvusatlase üks erilisemaid eksponaate „Laidoneri“ kaart. Kui see kindrali omakäeliste märkustega kaart tõesti tuli arhiiviriiulilt välja alles mõne aasta eest, on see Eesti Vabariigi 100. aasta sünnipäeva silmas pidades ju kena kokkusattumus! Jutumärgid Laidoneri ümber on igati asjakohased, sest nagu selgitusest nähtub, on kaardil olnud 1919. aasta aprillis mustvalge algtrükk. Võimalik, et selle algtrüki lugu on kuskil kirjas, kui mitte, oleks see meie kaardiloo seisukohalt huvitav. Igatahes on Mihkel Martna oma Eesti poliitilist tunnustamist tugivates raamatutes (saksa, itaalia ja prantsuse keeles, olemas ka DIGARis) esitanud oma nn algkaardi, mõõtkavalt küll väiksema, aga ilmelt üsna sarnase „Laidoneri“ kaardile.

Martna kaardil, pigem küll skeemil, on situatsioon muidugi lihtsus-tatum, osundamine eestlaste Petrogradini ulatuva asualani aga sama. Martna saksakeelse raamatukese sissejuhatus annab kuupäevaks 1. märtsi 1919, Zürich. Teised raamatud on veidi hilisemad. Huvitav, kes võis olla selle algkaardi autor, või siis joonestaja? Teostuselt on „Laidoneri“ kaart „Martna“ kaardist märksa kvaliteetsem, viimast poleks sobinudki eraldi trükisena diplomaatidele kinkida.

Mõlemal nimetatud kaardil esineb sakslaste poolt 1917.-1918. aas-tail eelkõige sõjaliseks otstarbeks kavandatud, osalt väljaehitatud Saaremaa raudtee. Selle kajastamine rahukõneluste-aegsetel kaarti-del tekitab, ettekavatsetult või mitte, mulje, et uus riik on üsna tegus – kavandab Saaremaale ulatuslikku raudteed. Nagu mõne aasta pärast selgus, polnud Saaremaa raudteed vaja, Kuressaarele piisas Roomassaare sadamat ja Suurlahe mudavedu teenindavate raudteelõikudest. Eks selliseid väikesi killukesi leidu paljudel kaartidel.

Kui Laidoneri kaudne jälg esineb paljudel Vabadussõja perioodi kaartidel, siis nüüd on atlasest hea lugeda, et ka Jakob Hurda jälg on meie riigi sünniloo sõjalises peatükis täiesti olemas. Mehe jälgedest mujal pole siinkohal tarvidust rääkida. Hurda koostatud setode eluala kaart (1904) omas teatud tähtsust Vabadussõjas ja piirivaidlustes Venemaaga. Et täpsemad verstakaardid antud piirkonna kohta puudusid, sõditi eriti Kagu-Eestis üsna pimesi. Seda kinnitab ka atlases (lk 32) antud selgitus sellest, kuidas soomlased kasutasid oma Vabadussõja operatsioonides Baltimaade ülevaatekaarti mõõdus 1: 1 000 000.

Sestap taotlebki Laidoneri juhitav vägi sõjaolukorras loa Soome kirjanduse seltsilt, et kordustrükina välja anda Jakob Hurda poolt setode kohta käiv rahvastiku ülevaade, mis sisaldas ka kaarti. Staabiülem Jaan Sootsi sõnutsi selleks, et: „sõjavõimudel, kes seda maad ajutiselt valitsevad, tarvis teada on, kus õieti Setumaa etnograafiline piir on …“. Täna võime vaid hea fantaasiaga ette kujutada, kuidas Eesti komandörid Hurda etnilise kaardi alusel, ilmselt siis elanikkonna meelsust arvestavalt, oma liikumisi kavandasid. Osanuks Hurt omal ajal ennustada, miks ühte osa tema setu laulude koguteosest mõni aasta hiljem nii vajalikuks peetakse!

Otsimine, leidmine, kõhklemine, kahtlemine, valimine, selgitamine – nii vast võiks iseloomustada atlase koostaja Taavi Pae tänuväärset tööd mitme aasta vältel. Küllap oli see siiski meeldiv tegevus, pakkudes rõõmu ja avastamist, mis ju peamine. Sammhaaval, teinekord sammu tagasi võttes on valminud kaardimajake, mille konarusi on Taavi silunud asjalike selgitustega. Sellistega, mis pole käsitletavad allkirjana kaartidele, vaid sideainena, mis täidab ka kaartide vahele jääva ruumi, loob sildasid kaartide vahel ning koridore kaartide ja nende sünniolude vahel. Kui ka osad kaardid on raskemini loetavad, on rahvusatlas ühele geograafile otsekui kontsentraat (või konspekt) huvitavatest jäädvustustest, mille olemasolu oli ju alateadvuses ehk ka tallel, aga mis nüüd on toodud soliidsete kaante vahel sulle lauale. Kui õnnestus saada selle kõrvale ka eripruulina valminud Atlase õlu – mis oleks veel koos täiuslikum?

Rahvusatlas on müügil Regio veebipoes