Kristel Kaljund vestleb saksa lastekirjaniku Dorothea Flechsigiga. 8. detsember 2020

Dorothea Flechsig külastas Eestit 2019. aasta sügisel, mil ta esines lastele Tartu Linnaraamatukogus. Põhjust kohtumiseks andsid Tartu Linnaraamatukogu head kogemused niisuguste üritustega ja muidugi Dorothea Flechsig sulest pärit raamatud, mis on eesti keeles ilmunud: 2013. aastal tuli Regio kirjastusest auhinnatud Saksamaa lasteatlas („Petronella atlas“) ja 2017. aastal järgnes „Petronella Õnneseene“ raamatusari. Mul oli meeldiv võimalus seda kohtumist modereerida ja tema juttu tõlkida. Eesti keeles oli selleks ajaks ilmunud kolm Petronella raamatut, millest osa tekste on jõudnud ka kirjandusõpikute lehekülgedele.

Dorothea Flechsig on otsustanud ajal, mil lapsed kaugenevad loodusest üha enam, see neile taas lähemale tuua. Ja mitte ainult loodust armastavate (Petronella) või sealt pärit tegelaste (Sandor) abil, vaid ka raamatutesse kirjutatud üldisema info kaudu. Ta teeb koostööd erialaliitudega ja loodushoiuorganisatsioonidega, et levitada oma sõnumit: loodus on ilus ja põnev, sellel on lastele palju pakkuda ja see vajab kaitsmist. Kirjanikke, kelle puhul teadlik töö iseenda kui brändiga on nii nähtav ja kiiduväärt, on üsna vähe. Mõeldes tulevaste põlvede tööturule, on selge, et igaüks ongi bränd ja selle teadlik arendamine on oluline, muidu seisame tööturule sisenedes silmitsi huupi Facebooki või Tiktoki postitatud videohulgaga, imestades, miks unistuste tööandja meist ei vaimustu.

Eesti keeles tuli äsja, 2020. aasta lõpus minu tõlkes Regio kirjastuses välja imearmsa sarja esimene raamat: „Sandor. Nutikas nahkhiir.“ Saksa keeles saavad lapsed Sandoriga seigelda nüüd juba neljas raamatus. Sandor on suurvidevlane, suurim Eestis ja Saksamaal elavatest nahkhiirtest. Seikluste kõrval on raamatus ka nahkhiirte tutvustus, mis sai Lauri Lutsari toetusel siinse lugeja jaoks kohandatud. Muide, 2020. aastal oli nahkhiir Eestis aasta loom ning Tallinna Loodusmuuseumis on praegu imeline nahkhiirte näitus, mis ei jäta külmaks ühegi suure ega väikese külastaja südant. Kuna nahkhiirte elu muutub kogu Euroopas seoses linnastumise ja linnaruumi tihenemisega üha keerulisemaks, hakati 1990. aastatel Poolas korraldama nahkhiireöid, et seda loomakest inimestele tutvustada. European Bat Night sai peagi populaarseks kogu Euroopas ja nüüd korraldatakse nahkhiireöid 30 maal, sh Eestis.

Kas olid üllatunud, kui Regio kõnetas sind Frankfurti raamatumessil „Petronella atlase“ teemal?

Muidugi! Samas on see tõesti väga populaarne ja ka auhinnatud. Nüüdseks on muidugi palju muutunud, loodusradu on Saksamaal juurde tulnud, nii et seda olekski vaja värskendada, aga mul pole selleks hetkel aega olnud.

Ütlesid Tartus, et su raamatukangelane Petronella oled sina ise lapsepõlves?

Jah, nii on. On ka väljamõeldud lugusid, aga paljud asjad, millest ma kirjutan, eriti esimeses Petronella raamatus, on päriselt minuga juhtunud – olin siis 9–10-aastane. Kasutangi mina-vormi. Alguses mõtlesin, mis nime ma endale panen. Siis ütles õetütar, et Petronella Õnneseen. Panin ka oma kirjastusele sama nime [sks k Glückschuh, otsetõlkes „õnneking“].

Kas tunned ennast kui bränd?

Eks see juhtus eelkõige vajaduse tõttu, ma ei plaaninud seda niimoodi. Mõtlesin läbi, mis mind huvitab ja milline võiks olla mu kirjastuse raskuskese – loodus, looduskaitse, keskkond, loomakaitse. Pealegi on see minu elu, ma rakendan seda ka praktikas. Kasvatan näiteks aias nõgeseid, et putukatel oleks kodu. Nahkhiired elavad samuti mul aias… „Sandori“ neljanda väljaande puhul annetan iga müüdud raamatu pealt 1 euro nahkhiirte kaitsele. Varjekastid on mul ka olemas, ehkki ma pole veel näinud, et nahkhiired sinna sisse läheksid, küll oli aga üks vanaaegses rulookastis! Meil on hetkel noor kiisu ja ma olen päris mures, et ta nahkhiiri nahka ei paneks. Meil on tiik, kus elavad konnad, kärnkonnad, nastikud. Nahkhiired käivad seal joomas…

Miks sa valisid just nahkhiire raamatukangelaseks?

Ma alustan sellest, et praeguseks on „Sandor“ koolilektüür Saksamaal. Andsin selle välja pehmekaanelisena, nii et see on soodsa hinnaga ja seda tellitakse tervele klassile koos töövihikuga. Avastasin ühiskonnas tühja koha – Sandorit on vaja!

Aga jah, miks nahkhiir? Esiteks muidugi on nad armsad! Ent mul on veel selline lugu… Olime neli aastat hoolduspereks ühele poisile. Alguses oli temaga päris raske, ta visati kolmest koolist välja. Mõtlesin, kes võiks teda aidata – ja tundus, et nahkhiir! Ta on ju selline salapärane ja salajane loom, kes suudab end hästi peita. Vaatasin, et raamatuid, mille peategelane oleks nahkhiir, ei ole kuigi palju. Koer kui sõber jah, aga nahkhiir mitte! Pealegi tahtsin tegelast, keda ei seostataks ühemõtteliselt poiste või tüdrukutega. Nahkhiir on just selline. Petronella on ju ka tegija tüdruk, mitte selline, kes kannab roosat ja kellele meeldivad ainult printsessid. Meie poissi see raamat iseenesest lõpuks siiski ei aidanud, aga see aitas mind!

*Dorothead kuulates meenus mulle Contra suurepärane „Poiste aabits“, mida mu mõlemad pojad jumaldavad ja mille sujuvat tekstivoolu ma ise samuti naudin, samas õpetab see tähed selgeks nagu naksti. Mind on seda lugedes pidevalt vaevanud küsimus, miks pole samasugust aabitsat tüdrukutele. Ja mida sinna sisse panna, et anda jõudu või energiat tüdrukutele? Printsesse ja õrnu tüdrukuid sel juhul kujutada ei saaks, sest need toeta ühtegi naist karjääri tegemisel. Aga mis siis tüdrukutele järele jääb? Loomad. Ja veel? Jätan küsimuse lahtiseks!*

Suurvidevlane Sandor on pärit Transilvaaniast. Teades selle ungarikeelse Rumeenia nurgakese etnilist tausta, oli mul endal natuke raske selle nimega. Kuidas sa tema nime hääldad? Transilvaanias häälduks ta vast ungaripäraselt: Šandor.

Mina hääldan Šandor, aga paljud ütlevad Sandor.

Kriitikud on su raamatuid kiitnud, sest sealsete tegelaste elu pole alati lihtne ja õnnelik. Näiteks Nils „Rüütel Kahlbutzis“ on ülekaaluline, Jendrik „Sandoris“ on pärit lahutatud perest ja koolis ebapopulaarne.

Jah, „Sandoris“ on üheks tegelaseks teadlikult valitud lastepsühholoog, sest igas klassis on vähemalt üks laps, kes vajaks tema tuge. Kahjuks on see tabuteema, millest ei söandata rääkida. Mulle meeldis endale lapsena lugeda raamatuid, mis olid „nagu päris elu“. Ja see ongi päriselu! Samas on mu raamatud optimistlikud: Jendriku ema on natuke kaootiline üksikema, aga ta armastab oma poega ning armastuse õhustik on raamatus tuntav.

Mis sa arvad, kas sinu taust stsenaristina on mõjutanud seda, kuidas sa kirjutad?

Ma pole kindlasti sõnaohter autor. Mu raamatutes on esiplaanil tegevus, mitte sõnad. See tuleneb mu ajakirjanikutööst, kus olen pidanud väljenduma täpselt ja selgelt. Aga mõtlen ka sellele, et tänapäeval loevad tüdrukud rohkem kui poisid ja poiste etteheide raamatutele on sageli see, et need on liiga paksud. Kuidas teha nii, et ka nemad jõuavad raamatuteni? Ma arvan, et mu raamatud on hea valik selleks.

Kirjanik on ühiskonnas kindlasti ka arvamusliider või influencer, nagu öeldakse. Kuidas sa ennast selles rollis tunned?

Koolid panevad minu mõjutusel üles varjekaste nahkhiirtele ja on tellinud minult seemneid peenarde tegemise tarvis putukatele! Ma näen, et asjad tõesti juhtuvad, ja minu raamatute mõjul! Ometi ei kirjuta ma sellepärast, vaid tahan eelkõige pakkuda lastele meelelahutust, neile rõõmu teha. Teisel kohal on soov, et nad saaksid tänu mu raamatutele ärgitust rohkem teada saada maailma kohta. Minu jaoks on oluline, et lapsed arendaksid oma uurijavaimu. Hiljuti ütles üks poiss koolis, kus ma esinesin, et ta saab alati guugeldada, milleks tal on vaja välja minna maailma uurima. Ometi ei anna internet ju kõiki vastuseid – milline eksiarvamus. Oluline on ikka ise välja minna ning maailma avastada-jälgida.

Kuidas on sinu arvates lood laste ja lugemisega?

Lugemine on äärmiselt tähtis – see arendab kujutlusvõimet, elavdab keelekasutust ja arendab last. Vanemad pingutavad juba varakult, et väikseid lapsi lugema panna. Siis tuleb aga puberteet, noored kaugenevad raamatutest ja vanemad ei sekku enam. Kui vaatame lasteraamatute müüginumbreid, siis need pole langenud. Arvata võib, et endiselt on peresid, kus peetakse lugemist ja raamatute hankimist oluliseks, samas kui paljude jaoks on see muutunud tarbetuks. Mitmed kirjastused lähevadki seda teed, et annavad välja raamatuid, mis on koomiksikeeles – vähe teksti, lihtne… Ma ei pea seda siiski jätkusuutlikuks.

Suur aitäh, Dorothea Flechsig, selle jõulueelse vestluse eest!