Viis aastat tagasi esilinastus Draamateatris Juhan Ulfsaki lavastus “Kaart ja territoorium” mis põhines Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil, kasutades lisaks ka teistes Houellebecqi romaanides, intervjuudes ja mõtteavaldustes väljendatud väiteid, tundeid ja meeleolusid.

Kaartidest, kartograafi tööst räägib Leida Lepik, Regio kaardilahenduste osakonna juhataja.

Mida te näete, kui vaatate kaarti?

Sõltub muidugi kaardist. Professionaalsest kretinismist hindab esmapilk turismikaartidel ja orienteerumiseks mõeldud täpsematel kaartidel alustuseks kaardi kujundust — kas pilt on selge ja loetav. Seejärel, kui palju infot ühele kaardile on suudetud mahutada ja kas kartograaf on kasutanud uuenduslikku või traditsioonilist kujundust. Nõukogudeaegsed kaardid tekitavad omamoodi nostalgiat ja tulevad meelde minu suurima kartograafiaõpetaja Jüri Jagomäe ärkamisaegseid loenguid kaardimoonutuste teemal. Ajalooliste kaartide puhul jääb minu pilk alustuseks pidama rohkem kaarti ümbritsevatel gravüüridel ja kogu teose kompositsioonil, sisusse süvenen ikka rohkem tuttavaid paiku otsides.

Jed Martini elu teine esteetiline ilmutus oli tanklas Michelini kaarti silmitsedes. Kas nii praktilises maailmas nagu tundub olevat kaartidega seonduv, tuleb üldse ette sedavõrd laetud hetki?

Mäletan, et selle hetke ja Jedi emotsioonide kirjeldust lugedes tuli silme ette erinevate nähtud kaartide virr-varr ja teiseks kohe mõte, et tahaks väga teada, milline see teda vaimustanud kaart välja nägi.

Õnneks tuleb tänapäeval tegelikus elus selliseid hetki endalgi ette. Isegi sageli. Nii ilusaid ja andekaid kaarte tehakse. Mu elu on lapsepõlvest peale olnud seotud kaartidega, sest mu isa tegeles Lahemaa Rahvuspargi arengukavaga ning täpsed kaardid olid kodus olemas ja kasutada. Nüüdseks on 25 aastat igapäevast tööelu elatud kaardikirjastuses, seega näen ja vaatan kaarte rohkem kui tavainimene.

Professionaalsest huvist tõmbavad pilku igasugused kaardilahendused ja ka kaardi kasutamine kunstis või kujunduselemendina. Seda kiiksu teavad ka sõbrad ja jagavad oma leide ning seetõttu on valik suurem ja ka elamuste tõenäosus suurem. Lisaks jagavad kartograafiahuvilised igapäevaselt oma leide Facebooki kartograafia grupis. Mu viimane meeltevapustus tuli just sealt. Võib olla oli oma osa ka sellel, et tegu on Pariisi kaardiga, aga pigem rabas ikkagi lahendus ise. Vahel saan elamuse meie enda vahva kartograafide pundi ehk siis Regio kaardilahendajate poolt tehtud kaarte vaadates.

Mõned aastad tagasi andis pikaks ajaks mõtteainet endise Regio kartograafi ja praeguse fotokunstniku Krista Mölderi pildiseeria „Landmarks. The use of empty toothpaste tube“ (2007). Selle seeria kõige kuulsam pilt, harmooniline ja ideaalse kujundusega Šotimaa kaart harmoneerumas päevinäinud seinaga, oleks nagu kartograafia ja kunsti kokkusaamise tunnistus.Kaartidest, kartograafi tööst räägib Leida Lepik, Regio kaardilahenduste osakonna juhataja.

Vanasti oli käsitsi tehtud kaardil autor. Te olete loonud kümneid (ka digi-) kaarte, kuid kas saate mõne kaardi kohta öelda: see on minu looming, minu tehtud kaart?

Tänapäeval on Regios kaardid valdavalt kollektiivne looming. Meeskonna juhina on mul muidugi hea meel, kui mõni minu soovitus ka praegu kaarti loetavamaks teeb. Kaardiinfo jagamist olulisuse järgi tajutavatesse kihtidesse ja kasutaja vajadustele vastavat kujundamist õpivad kartograafid kogemuste kaudu.

Ikka kipub toas arvuti taga meelest minema, et seina- või välikaardil peavad esimese tasandi ehk siis nt suurte paikade nimed olema kordi suuremad, kui arvutis ja töölaual kasutataval kaardil, sest neid vaadeldakse tegelikkuses lihtsalt meetrite kauguselt. Mõni aeg tagasi panime Regios seinale 25 aastat tagasi valminud kaardid ja üks nendest on suur Tartu kaart, mis on täitsa minu tehtud — ja praeguseni on tore sealt vaadata oma sõprade majanumbreid. Meile meeldis kaartidele lisada ainult meile teadaolevaid kiikse. Tollel kaardil on majanumbrid ainult tänavanurkades, aga ühel õhtul enne trükiettevalmistust tuli mõte, et paneme peale ka nende majade numbrid, kus elavad Regio töötajad või muidu meie sõbrad. Merekaartidele lisati õrnkollaseid näkineide ja Mari-Anni süvik jne. Elu peab ju lõbus olema.

Keskajal joonistasid kaardi koostajad sinna rahulikult peale oma fantaasiad ehk muinasjutulised merekoletised ja klaasmäed. Milliseid fantaasiaid saab kaardile panna tänapäeva kartograaf?

Julgen öelda, et kaardile võib panna või kaardiks vormida piiramatult fantaasiaid. Kaart ei ole ammu ainult maapinna või mõne muu taevakeha pinna üldistatud, vähendatud ja leppemärkidega seletatud mõõtkavaline kujutis, vaid kartograafilise keele abil antakse edasi maailmas-territooriumil toiminud sündmusi, muutusi, ka enda kogemusi, tundeid jne. Info hulga ainukene piirang on loetavus.

Tänapäeval on ideaalne kartograaf see, kelles on koos kunstnik ja arvutigeenius. Kui vanasti joonistati kõik kaardid käsitsi ja piisas paikade-territooriumide heast tundmisest ja joonistamisoskusest, siis praegu on vaja lisaks geograafilistele teadmistele ja kunstimeelele vallata ka ülikeerulisi programme. Viimane oskus on oluline selleks, et mõtete kujutamisel ei oleks piiranguid ees.

Regio kartograafid on 11 aastat teinud oma majandusaasta aruande kaardina. Iga kord tundub, et järgmisel korral on raskem head ideed leida, aga ikka ta kuskilt tuleb ja üllatab.

Kartograafil on voli maastikku „ümber jutustada“ — teie otsustate, mida pidada ilusaks vaateks, mida kultuurilooliselt huvitavaks paigaks. Teie hinnangutest ja teadmistest sõltub kaardi kõnekus. Kui vabad on kaardi koostaja käed? Millised on ajastu nõudmised — mida inimesed tahavad praegu kaartidel näha?

Käed on täpselt nii vabad, kui vabaks kaardi tellija need annab. Inimesed tahavad kaartidel näha kõike. Kui öeldakse, et pilt on 1000 sõna, siis kaardi saab teha nii, et sealt saab lugeda mitmetuhande sõnalist infoteksti.Kaardiks vormitakse ajaloolisi ja päevakajalisi sündmusi, kaart on infograafika osa või vastupidi. Mõttekaardid ja tundekaardid. Hollandlased Louise van Swaaij ja Jean Klare on maakaartide kujul esitanud seesugused igavikulised mõisted nagu viha, armastus, unistus, visadus jne. Nad on kaardistanud inimese kogemusi sõna otseses mõttes. Andnud need välja Kogemuste atlastena — väga eriline ja atraktiivne kaardikogu nii sisu kui ka kujutusviiside mõttes.

Milliseid kaarte olete koostanud territooriumidele, mida ise iialgi näinud pole?

See on meie igapäevane töö, teha kaarte nende paikade kohta, kus ise käinud pole. Kartograaf ei jõua ka parima tahtmise juures igale poole. Kaarte pannakse kokku erinevatest allikatest — Google, satelliidipildid, õhufotod, ilmunud kaardid. Praegu on võõraste paikade kohta kaarte teha mõnes mõttes kergem, ehk siis infot on piiramatult kuni Google Street-View videoteni välja. Teisest küljest teeb see meeletu infohulk jällegi töö keerulisemaks, ehk siis kartograafi hingele jääb info valideerimine ja kvaliteedi hindamine, otsustamine, mida kasutada.

Juba Antoine de Saint-Exupéry Väike prints kohtus kuuendal planeedil geograafiga, kes ütles talle, et geograaf on selleks liiga tähtis mees, et ringi luusida. Ta võtab maadeuurijaid vastu ja nemad toovad talle infot, mida kaardile panna. Ja ka sealsel geograafil oli mure, et maadeuurija, kes valetab, võib põhjustada geograafiaraamatuis katastroofe. Sama oluline on praegu leida kaartide koostamiseks usaldusväärsed allikad. See on hea kaardi üks olulisemaid alustalasid. Allikate headuse hindamiseks on siiski vaja ise omada kogemusi reaalsest maailmast. Kindlasti on parem kartograaf see, kes on ise palju rännanud ja näinud erinevaid paiku ja kasutanud-testinud teiste ja enda tehtud kaarte.

Kuidas hindate eestlaste kaardilugemisoskust? Kas kaardilugemise oskus peaks üha väiksemaks jäävas maailmas olema kirjaoskuse osa?

Väga hea küsimus. Meie, kartograafid, nimetame ju kaardilugemisoskust teiseks kirjaoskuseks. Ja muidugi arvame, et see on samaväärne keeleoskusega. Mäletan, et ülikoolis üllatusin päris korralikult, kui selgus, et üks arvestus on kaardilugemise peale — õppejõud Lev Vassiljev andis ette ühe lõigu topograafiliselt kaardilt ja sedapidi pliiatsiga liikudes tuli rääkida, mis ümberringi näha. Minul oli see lapsepõlvest selge, nagu raamatulugemine, ja seda suurem oli minu üllatus, kui selgus, et kõik geograafihakatisedki seda ei oska. Tänagi kohtun reisides inimestega, kel kaardist abi ei ole ja neist on kahju. Suur on rõõm, kui koolides esinemas käies ja õpilastele kaardilugemisülesandeid andes selgub, et geograafiaõpetaja ja nutiseadmed on oma töö teinud ning noortele on see sama tavaline kui 1+1.

Mis ja miks on teie lemmikkaart?

Lemmikuid on palju. Mul on olnud õnne igal reisil või siis ettevalmistuste käigus leida toredaid ja inforikkaid ja samas loetavaid kaarte. Kui järele mõtlen, siis Kambodža kaardid üllatasid detailirohkuse ja täpsusega, sealne keeruline maastik oli edasi antud väga tõetruult ja loetavalt. Itaalias ostetud piirkondlikku teede atlast avades ehmusin, et ostsin kogemata Eesti atlase, sest kaardipildi kujundus oli meie omaga äravahetamiseni sarnane. Portugalis ostsin ideaalse voltimisskeemiga voldiku, mida mõnda aega kasutasime ka oma kaartidel, aga kuna trükikodadele tähendas selle teostamine palju käsitööd, siis olime tugevas hinnakonkurentsis püsimise nimel sunnitud sellest loobuma.

Kasutamise koha pealt ei unune kunagi meie kunagine mägimatkakaart, mille abil Burjaatias Barguzini mäestikus matkasime. Mis oli kordi ja kordi kopeeritud ning me olime kindlad, et kaardil on mäeahelikud. Alles poole matka pealt, kui kaart enam loodusega ei klappinud, saime peale pikka nuputamist aru, et kopeeritud olid jõed. Õnneks on jõed ahelike vahel orgudes ja enamiku ala kohta seega kaart klappis, matk sai lõpuni tehtud ja meie mägedest välja õiges kohas.

Millest unistab 21. sajandi kartograaf?

Ilusad loetavad ülevaatlikud kaardid ja nii head, et neid saab vaadata nii nutikates seadmetes kui ka trükkida just sel hetkel sobivale materjalile. Muidugi unistame ja tegutseme selle nimel, et tavaliseks ja lihtsaks saaks reaalsuse kombineerimine virtuaalse keskkonna vahenditega (augmented reality). Praegu kasutatakse seda väga palju mängudes ja meelelahutuses, kaardilahendustes küll vähem, aga võimalused on piiramatud.

Intervjuu ilmus esmakordselt lavastuse FB-lehel 26. novembril 2015.

Viide allikale