Põhja-Lätis ja Riias on käinud kõik eestlased. Ajaloost teame, et 1917. aastani oli Lõuna-Eesti pealinn Riias, aga Riiast läände jääv Kuramaa on meie jaoks oluliselt ähmasem piirkond. Ollakse ehk kuulnud liivlastest, kes seal elasid, ja Kuramaa hertsogiriigist, mil kunagi hallil ajal olid kolooniateks Trinidadi saar Kariibi meres ja Guinea jõe suue Aafrikas.

Otsustasime teha paaripäevase perereisi Kuramaa ‘ga tutvumiseks. Ainsa eeltööna varustasime end Regio Läti mõisate ja losside kaardiga. 1:500 000 mõõtkavaga kaardi on tootnud Läti kaardikirjastus Jana Seta koostöös Läti mõisate ja losside assotsiatsiooniga. Kaardi pöördel on iga tutvustamiseks valitud mõisa väike foto, lühike kirjeldus, täpne asukoht (isegi koordinaadid!) ja kontaktandmed. Tutvustatavate mõisate kõrval (kaardil punased) on tähtistatud (halliga) ka muud mõisad ja lossid.

Kuigi punktist A punkti B orienteerumine käib tänapäeval Waze’i ja Google’i kaartide abil, on paberil teemakaart väga kasulik – sellelt näeb n-ö suurt pilti ja lisaks on abi objektide tutvustustest.

Tahtsime vältida rannikut ja sealseid suuremaid linnu Ventspilsi ja Liepajat ning tutvuda peamiselt Kuramaa mõisatega. Ainsa pidepunktina soovisime näha tuntud baltisaksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi (1855–1918) sünnikodu, Tāšu-Padure (sks Tels-Paddern) mõisat. Reisi kestel tekkis soov peatuda Kuramaa Hertsogiriigi esimeses pealinnas Kuldīgas (sks Goldingen) ja näha ära Rundāle loss (sks Schloss Ruhenthal), milles filmiti „Sõja ja rahu“ BBC seriaali stseene.

Keyserling õppis Tartu ülikoolis õigusteadust ja põgenes Tartust tänaseni saladuseks jäänud asjaoludel. Hiljaaegu ilmus sellest põgenemisest ja Keyserlingi elust Klaus Modicki romaani tõlge (vt L. Lukas, „Keyserlingi saladus“, Sirp 15.05.2020). Keyserlingi hiliste romaanide, teiste seas „Õhtuste majade“ (1914, eesti keeles 1989) tegevuspaikade eeskujuks on Tāšu-Padure ja ümberkaudsed mõisad.

Keyserlingi oskust kirjeldada kurba ja lootusetut meeleolu on võrreldud Bunini ja Tšehhoviga. Kalvene küla servas asuvas mõisahäärberis on täna kenasti korras põhikool. Suvevaheaegselt välja surnud häärberi taga terrassidel on turnimispuud ja roostes väravatega jalgpalliväljak, veel eemal võib vaid aimata metsikuks muutunud mõisaparki. Nõuab kujutlusvõimet, et sellesse miljöösse ette kujutada eksirännakutelt tagasi koju pöördunud Fastradet haige isa, kunagi ümbruskonna kõige mõjukama paruni, ja vanatüdrukust tädi Arabellaga raugelt jalutamas.

Teel Keyserlingide maadele peatusime Skrunda mõisa juures. Venta jõe kõrgel kaldal asuv erakätes mõisakompleks on ilusasti korda tehtud, eriti park. Häärber ise on natuke plass, selles asuvasse butiikhotelli ja veekeskusesse me ei sisenenud, aga Tripadvisory’s jm portaalides saab hotell kiita.

Tāšu-Padurest liikusime edasi loode ja põhja poole. Teele jäi mitu mõisat (sealkandis on neid eriti tihedasti) ja Aizpute linn (sks Hasenpoth). Aizputes on ordulinnuse varemed. Sellest väikesest Mustla moodi linnast pärineb üks Läti tuntumaid heliloojaid Pēteris Vasks.

Suurelt teelt kõrvale keeramine tõotab alati elamusi. Regio kaardil halliga märgitud mõisate kohta kirjeldus puudub ja suure tõenäosusega on need kehvemas seisus. Just selline on Cīrava (sks Zierau) mõis. Selle tohutu, Tudori stiilis peahoone on isegi suurem monument möödunud aegade hiilgusele kui remonditud mõisahooned. Mõisamaade natsionaliseerimise järel tegutses suursuguses hoones Läti Vabariigi ajal metsakool ja nõukogude ajal põllutöökool, kuid praeguseks on häärber seisnud mitu kümnendit tühjana.

Vaid mõni kilomeeter edasi, Dzērve (sks Dserwen) mõisas tegutseb algkool ja hoone on ilusasti korras. Kõndisime ümber väga suure neoklassitsistlikus stiilis maja ja küsisime endilt nukralt, kui kaua jõutakse siin kooli pidada. Nagu Eestiski, suletakse ka Lätis igal aastal maakoole ja küllap Dzērvegi kandis, kus ümberringi vaid kruusateed, jääb elanikke aina vähemaks.

Üllatus tabas meid veel sügavamal Kuramaa südames ja kaugemal suurtest teedest, Apriķi (sks Apprikken) mõisas. Mõis kuulus aastatel 1901–1912 Vene ratsakaardiväe ohvitserile Carl Gustaf Emil Mannerheimile (1867–1951). Kui täpne olla, osteti mõis hilisema Soome presidendi ja marssali abikaasa, Anastassija Arapova kaasavara eest. Mannerheim üritas uutes valdustes põllumajandust käivitada, karpkalu kasvatada ja tõukarja rajada, kuid aega selleks jäi napiks. Paar läks juba aasta hiljem lahku, Anastassija kolis tütardega Pariisi ja Mannerheim läks peagi Vene-Jaapani sõtta ning idaekspeditsioonile. Mannerheimi kalatiigid on tänini alles, häärberis on algkool ja koduloomuuseum. Paigale lisab ilu see, et mõisa südamesse pole ehitatud koledaid kolhoosihooneid (sama käib kahe eelnevalt nimetatud mõisa kohta).

Kuldīga on väärt põhjalikumat tutvumist. Linn meenutab Viljandit. Seal on küll pea poole vähem elanikke, aga geograafiliselt huvitav Kuldīga rajati samuti 13. sajandil ja kuulus Hansa Liitu. Kuldīga vanalinn on siiski oluliselt suurem ja terviklikum kui ühelgi teisel siinkandi väikelinnal. Linnas ringi liikudes tundub, nagu vaataks koloreeritud seepiafotot – tänavad on suurepärases korras, täis lilli ja kohvikuid, aga üldmulje on natuke luitunud. Alles põhjalikumalt takseerides märkab külaline, et majad on värvimata (või on värvid rõhutatult pastelsed). Efekt on igatahes väga omapärane ja üldse mitte halb.

Kuldīgast umbes kahe autosõidutunni kaugusel, Zemgale (Semigallia) piirkonnas, aga vana Kuramaa halduspiirides asub meie reisi kõige suurem üllatus. Riiast otse lõunas, Leedu piiri lähedal on Pilsrundāle küla. Külast läbi sõites kerkib äkki keset põlde vaatevälja uhke loss nagu Versailles’s. Mulje on sürreaalne. Kuulsa itaalia arhitekti Rastrelli projekteeritud barokkstiilis peahoone tellis Kuramaa hertsog Ernst Johann Biron (1690–1772) oma suveresidentsiks. Meie Kadrioru loss on mõõdult nagu tolle lossi vahimajake. Paleed on aastakümneid restaureeritud ja muuseumiks sisustatud ning peab ütlema, et tööd on tehtud hea kvaliteediga. Lossi, selle põneva ekspositsiooni ja Prantsuse stiilis aiaga tutvumiseks tasub varuda aega.

Naabreid võiks alati paremini tunda. Meie lühike reis tekitas soovi põhjalikumalt uurida Kuramaa ajalugu ja külastada ka teiste Läti piirkondade mõisaid. Regio ja Jana Seta kaart on suurepärane abimees järgmiste reiside planeerimisel.