Algas kevadine pokurahva loendus

Aprilli algusest kuni 17. maini toimub suur üle-eestiline pokurahva loendus. Teist aastat järjest kutsub Pokumaa üles looduses liikuvaid inimesi pilku teritama, pokusid otsima ning sellest teistelegi teada andma. Pokud saab kaardile kanda tänu Regio kaardimeistritele, alustamiseks tuleb minna Pokuloenduse veebilehele ja järgida sealseid juhiseid. Veebilehele liikumiseks kliki alloleval pildil.

Sel vägagi teistmoodi elurütmi soosival kevadel kutsuvad Pokumaa ja Regio pokuloendusest osa võtma kõiki, kes perega, üksi või paarikaupa siiski matkata soovivad. Avastagem Eestimaa varjatud ilu – paiku, kuhu matkajad ehk muidu ei satu! Kindlasti pole need rahvarohked sissetallatud rajad, vaid pigem erinevad väiksemad teeotsad, mis kutsuvad suurelt teelt sisse keerama.

“Kuna pokuloendus toimub teist aastat, on võimalik kasutada nende leidmiseks eelmise aasta kaarti või siis kanda uued asualad 2020. aasta kaardile,“ märgib Pokumaa tegevjuht Nele Hendrikson. „Tänu koostööle Regioga on meil võimalik unikaalsel moel kutsuda inimesi Edgar Valteri stiilis loodust avastama – leidma sealt „olendeid“, mustreid ja muud sellist, mis esmapilgul ehk silma ei torka,“ ja lisab, et pilte teemaviidetega #pokuloendus või #pokuloendus2020 võib Facebooki postitada ka muudest leidudest. Märgi ennast osalema ka Facebooki üritusel -> Kevadine pokurahva loendus.

Suured tarnamättad ehk rahvakeeli „pokud“ on tuntuks saanud tänu Edgar Valteri 1994. aastal avaldatud „Pokuraamatule“, millest sai koheselt auhinnatud ning armastatud lasteraamat. Pokude läbinisti looduslähedane, uudishimulik ja hea loomus on eeskujuks tänasel päeval meile kõigile. Tarnamättaid leidub Eestis rohkelt, oma levikult on nad suisa kosmopoliidid.

2019. aastal toimunud esimene üle-eestiline pokurahva loendus toimus Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva tähistamiseks.

Pokumaa tegevuse eesmärgiks on säilitada ja eksponeerida Edgar Valteri rikkalikku pärandit kunstniku ja loodusmehena ning selle kaudu tutvustada nii lastele, noortele kui täiskasvanutele loodust ning looduslähedast eluviisi.

Uudis Aktuaalses Kaameras: Eestis algas pokuloendus ERR 11.04.2020

Mõned huvitavad faktid:

  • Pokudel on oma teadusharu: tarnu uurib karikoloogia.
  • Üks korralik poku ehk tarnamätas võib olla isegi kuni 80–90 aastat vana.
  • Tarnaliikide arvuks maailmas on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud 77.
  • Tarnad on kosmopoliidid – neid leidub üle kogu maakera. Kõige rohkem on neid parasvöötmes.
  • Tarnu leidub kõikjal igijääga katmata aladel välja arvatud Amazonase suudmest kagusse jääv ala, Araabia poolsaar, Thari kõrb ja põhiosa Aafrikast.
  • Enamik tarnu kasvab märgaladel, eriti paduratel, soodes ja rabades, tiikide ja vooluvee-kogude kallastel ning isegi kraavides, kus nad sageli moodustavad taimestiku põhiosa.
  • Ehkki tarnad armastavad vett, taluvad nad hästi kuivust, mistõttu neid kasutatakse aasadel ja muru asemel seal, kus ei taheta kulutada vett kastmise peale. Paljud tarnade ilutaimena kasvatatavad sordid on aretatud Jaapanis.

Veel postitusi

Haanja

Kus saab suusatada?

Tänavu on suusalumi Eestis eriti varakult maha sadanud. Võiks öelda, et suusatamine on meie rahvusspordiala, kuid viimaste aastate valguses on see siiski nii ilma kui ka muude asjaolude tõttu vähem populaarne. Teisalt muudab suusaspordi harrastamise huvitavaks just see, et seda saab teha vaid ühel aastaajal ja siis tuleb ka loota, et talvele kohaselt taevast ikka … Vaata lähemalt

Talvine matk

Hüppa lumme (kuni seda veel on)! Kuhu minna lastega talve hakul?

Lumi on tulnud, aga võib-olla veel mitte nii põhjalikult, et jääda. Lähiajal siiski lumiseid atraktsioone jätkub ja siin on kohad, kuhu tasub valge maaga minna. Klassikaline lumematk – Kõrvemaa, Paukjärv ja Jussi järved Kui on plaanis teha autoga väljasõit lumisesse metsa ja vahelduvale maastikule, siis ei vea Paukjärved ja Põhja-Kõrvemaa alt. Tegemist on ka tavaliselt … Vaata lähemalt

Motoriseeritud seikleja väärt abimehed

Võib vast suurema liialduseta öelda, et olen paberkaartide ja atlastega koos üles kasvanud. Mäletan lapsepõlvest, et isal oli alati üks hiigelsuur Eesti kaart käepärast, kuhu peale mõnda pikemat kodumaist sõitu kõik uued läbitud teed pastakaga tähistatud said. Kaartide ja atlaste olemasolu oli toona igati õigustatud – muid navigeerimisvahendeid peale teedeatlaste ja teeviitade ju polnudki. Aeg … Vaata lähemalt